Kalendritalve viimane päev

Sest homme hommikul kell 10:28 hakkab kevad. Kuigi ilmateade lubas täna paariks tunniks päikest, jäi see saabumata ja ilm jäigi halliks ja niiskeks. Väljas sai siiski natuke tegutsetud, kaks kärutäit koerte sedasamust ära koristatud. Ja kuigi olin lubanud, et enne ilma soojenemist mina aiatöödega ei alusta, lisandus sellele siiski ka kaks kärutäit püsikupealseid, vähemalt maja eest sai hostalaga kokku tõmmatud, sõnajalad jätsin veel rahule.

Roosid pole sel talvel praktiliselt üldse viga saanud, kuigi muldamata ja katmata. Kõik külmahellikud tunduvad ka elus olevat. Vulkaanitaguses hakkavad padjandid üksteisele selga ronima, peab millalgi harvendama hakkama.

Okkalised maja ees on juba mõnusalt suured ja pakuvad aastaringselt midagi silmale ja hingele.

Mägisibulad aiavaasides on kadudeta talve üle elanud, sordinimesid ei tea, nimetu mix ehituspoest.

Tiikides on veel jääd, kuigi servad on lahti.

Tulbid tulevad toore jõuga ja pojengide punaninasid ka eelmisel pühapäeval veel ei olnud.

See lumeroos on ainuke, mis mitmetest katsetustest on ellu jäänud ja õisi näeb sel aastal loodetavasti esmakordselt.

Sinililledest ei olnud veel märkigi, aga esimene lumekupp oli pärastlõunaks nina välja pistnud.

Toa poole suundudes otsisin pilguga koera, no pole...otse loomulikult istus Malati puuriida otsas. Kui mul udupeeneid tõupabereid poleks, siis kahtlustaksin juba kutsikaeast saadik, et mulle on tiibeti mastifi pähe müüdud musta pantri ja šimpansi ristsugutis, paindub ja ronib täiesti ebakoeralikul kombel. Pilditegemise ajaks oli jõudnud juba riida otsast alla hüpata.