Selline iiri talv siis

Peab ütlema, et mulle meeldib. +3,4 kraadi tähendab seda, et toad püsivad soojad ja ma ei pea end kampsunitesse, karupükstesse ja villastesse sokkidesse toppima. Koeri sisse-välja laskma saab fliisiväel minna. Täna näidati isegi päikesevalgust, eemalt, sest üle puudelatvade õuele paistma sel aastaajal ta end ei jõua upitada.

Edev kutsikas on osanud end pea igale pildile sokutada. Tiikidel on lahtine jää, aga isegi talveks pole nad suutnud vett täis saada, suvi ja sügis olid ikka nii kuivad.

Kuna püsikuvarred jätan alati kevadeks lõigata, näeb aed hetkeseisuga päris õudne välja. Rääkimata lokkavast umbrohust, va linnurohi kasvab sellise temperatuuriga imehästi. Rohima sellegipoolest ei lähe, kuna õnneks juba viie aasta taha jäänud lõikamiste-õmblemiste tõttu ei ole kükitamine endiselt mu tugevaim külg ja rohida saan ainult põlvili, siis selle külma löga sisse põlvili laskuma ma nõus ei ole.

Suhteliselt lumeta talved on siinkandile muidugi iseloomulikud, esimesed kolm või neli aastat siin elades polnud majas vist isegi korralikku lumesahka. Lappasin algusaastate talvede pilte, no heal juhul õrn lumekirme ja jaanuaris õitsvaid võõrasemasid mäletan nii mitmestki talvest. 2009/2010.aasta talve lumeuputus tuli kõigile külaelanikele täieliku ootamatusena, Pilt tehtud 2010.aasta jaanuaris, detsembrist pole ühtegi õuefotot. Ilus oli küll, aga kogu selle vaeva ja seljavalu järele ma puudust ei tunne.

Mis puudutab sellesse, et külmad ja lumised talved kuidagi kahjureid mõjutaksid, pole mina küll tähele pannud. Ma ei kasutanud eelmise sooja talve järel aias mitte ühtegi mürgitilka, suve esimesel poolel polnud aega ja suve teisel poolel oli majapidamises kõikenäriv koeratitt, aga sellest hoolimata ei märganud ma mingit erilist kahjurlust. Roosid olid tavalisest rohkem tahmlaiksuses, aga see oli ka kõik. Siinse kandi peamised nuhtlused on lapsepõlvest saati olnud sääsed, puugid ja teod. Sääski oli sel aastal vähem kui eales varem ja puuke ning tigusid nii nagu tavaliselt ehk mõned miljonid.

Liivateed tunnevad end suurepäraselt ja isegi mõni kaktus on kikkis.

Küüvitsate talverüü on tõeliselt uhke

Pesin mitu masinatäit pesu ja viisin välja nöörile, mitte naiivsuses, et ta seal ära kuivaks. Lihtsalt meretuul lööb pesu nii sirgeks, et triikida pole vaja ja tuulelõhna, mis kapis kaua püsib, ma armastan. Eks pärast on aega neid vähehaaval puuküttega pesukuivatisse ehk sauna leiliruumi restile lõplikult kuivama tuua, Üksi elades on pesuga see lugu, et kuidagi ei taha need masinatäied eri värve täituda ja siis äkki ühel päeval on kõik kastid korraga täis.
Homseks on laual selline hunnik kirjatööd, et ilmselt eriti püsti ei saagi.