Roosiline

Pean tõdema, et mu suhted roosidega on leigemaks muutunud. Armastan neid endiselt, aga aeg, kui mõne sordi väljaminek pisara silmi tõi, on läbi saanud. Ja kui aus olla, oligi M aegadel, kui kõike pidi hirmus palju olema, meil roose natuke liiga palju. Mina olen selline veidrik, kellel ei pea kõike palju olema. Peab olema parasjagu, et jõud üle käiks ennast neljaks rebestamata ja elunautimiseks ka aega jääks. Sest elu on antud meile üks ja ainuke ja seda on mulle viimastel aastatel sageli meelde tuletatud.
Talvest tulid roosid seekord pea kahjustusteta läbi, küll tappis kümmekond sorti see külmetab-sulatab-külmetab-sulatab kevad. Köntide väljakaevamisele praegu veel ei mõtle, see on füüsiliselt raske ja on olulisemaid asju teha. Täna näiteks peenarde rohimine, milleks peaks ka vabatahtlikku abijõudu tulema.
Rhapsody in Blue sel aastal praktiliselt tagasilõikust ei vajanudki ja ma lausa tahan näha, kui kõrgeks ta end sügiseks venitab. Esimene õitsemislaine on lõppemas ja värv jäi ka pildile õigena.

Roniroose on mul vähe, sest toestada pole millegagi, meie rändrahnudest koosnevasse pinnasesse tugesid sisse vajutada pole võimalik. Flammentanz toetub terrassipostile.

Maximowitchii kibuvits, kõigi ronirooside esiema, nagu Rein Joost teadis kunagi rääkida

Champlain, täiesti külmakindel kanadalane. Tagaolev liiliate massistutus on kunagi kätte jäänud Annemarie´s Dream sibulatest, mis selles pea mullatus kohas on otsustanud aktiivselt paljunema hakata. 

 Schneewittcheni valge mägi

 Kurista pargiroosi imearmsad väikesed õied. Küll ma tahaksin, et keegi mulle sellest omajuursest eesti pargiroosist pistikuid teeks, sest mulle meeldiks, kui mul teda rohkem oleks kui üksainuke põõsas. Paraku on mul endal olnud suve esimesel poolel alati liiga kiire ja ega ma pistikute kasvatamises eriti käpp ka ei ole olnud.

 Lätlaste Abelzieds lõhnab nii, et isegi mina tunnen. Ma üldiselt oma aia lõhnu eriti ei tunne, ilmselt on haistmine liiga harjunud. Aga külalised väidavad, et nagu oleks parfüümipoodi sattunud.

 Imeline inglane Winchester Cathedral põdes kevadisi kahjustusi kaua, nüüd hakkab toibuma.

Õitsejaid on muidugi veel ja veel, aga paraku tuleb riidesse panna ja tegutsema hakata, lätlased helistasid juba tükk aega tagasi, et on otsaga Pärnus. Huvitav fakt, mille peale ei tulekski, on, et taimedega sõidetaksegi öösiti, sest päeval kipuvad isegi valged kaubikud üle kuumenema ja see pole taimede tervisele mitte hea. Ma isegi ei kujuta ette, mis kell läti poisid alustavad, sest teekond on kuussada kilomeetrit pikk. Mulle väga meeldib selle läti perefirmaga asju ajada, taimed on superkvaliteetsed ja suured, asjaajamine perfektselt korrektne ja tahaks ainult kiita. Varsti saab seega uusi taimi näppida, mis ongi aiapoe pidamise roosilisem osa, saab muudkui uusi taimi hankida, aga maha peab istutama need keegi teine :D. Müügiplatsi kastides haigutavad pirakad tühimikud, mis enne pühapäevast avatud talude päeva täitmist vajavad.