Aalumas

On möödunud peaaegu kümme kuud ajast, kui julgesin ette võtta pikema kui pooletunnise autosõidu. On olnud muidugi pealinnas käimisi, kuid peamiselt ühistranspordiga, sest istumisega on endiselt tõsiseid probleeme. Ega ma tänaseski minekus eriti kindel polnud viimase hetkeni, sest hommikune üritus mõningaid taimi välja kaevata lõi organismi umbes pooleks tunniks üsna sassi, aga õnneks läks see üle ja sai ikka liikuma. Plaan lähimaid aalujaid külastada oli küpsenud juba mitu aastat, lõpuks siis sai teoks. Esimene peatus Tuhalas Mare juures. Hea näide sellest, kuidas karstialal, praktiliselt mullatus paekivises pinnases siiski on võimalik kaunist aeda rajada. Lihtsate taimede suured värvilaigud, lõpmatusse ulatuvad peenrad, lihtne ja kaunis. Oma jõgi krundiservas on väärtus, mida raha eest juba ei osta :)

Kollane ja väga rõõmus

Põneva potentsiaaliga kivihunnik

Lihtne, aga väga ilus. Tasub ka silmas pidada, et tegemist on paraja külmaauguga, kus eksootide katsetamine poleks mõttekas. 

Selles kohas on müürilill plahvatanud...aga väga ilus on :)

Mainimata ei saa ka jätta Mare osavate näppude all valminud hädavajalikku aedlemistarvikut, mis vastava tasu eest minu kollektsiooni kolis ja saabuval avatud talude päeval ka kasutusse läheb :), pilt tehtud juba oma õuel

Järgmine aed asus pooletunnise autosõidu kaugusel, vist läks isegi rohkem aega, sest sõitsin meelega mööda väikeseid asfaltteid aeglaselt ja imetlesin imeilusat südasuvist Eestimaad. Peatuda ja pildistada siiski ei viitsinud,
Selles aias tegin ka väga vähe pilte, sest telefon ununes vahepeal maha ja sai lihtsalt mõnusas seltskonnas jalutatud. Palju on tehtud ja palju veel plaanis, aga parim näide lõunaeestlasetele sellest, millistes tingimustes põhjaeestlased aiandusega hakkama saama peavad, on sealses aias nädal aega tagasi kaevatud tiigisüvend

ehk kogu aiandamiseks vajalik muld tuleb kas komposteerimise teel tekitada või osta...pole mingit aianurgast kaevamist...põhjus ka selleks, miks mina ise midagi väga potistada ei taha. Meil pole kümnesentimeetrise huumusekihi all küll mitte paas, vaid graniit, aga tulemus on sama.
Mõnus väike vesiroositiik.

Hea tunne sellest, et pererahvas oskab lisaks töörügamisele ka elu nautida, valminud on uus mõnus saunaterrass