12. juuli 2017

Ilmad nagu tellitud

Niisiis, pühapäeval ja esmaspäeval koristasin ja sorteerisin müügiplatsi. Kevadisel kiirel ajal käis uute taimede paigutamine printsiibil, et paneme sinna, kus on vaba pinda ja mingit süsteemi polnud ollagi, sest selleks polnud aega ega jõudu, et asju ümber tõsta. Nüüd on kõik vinks-vonks ja asjad enam-vähem süstematiseeritud. Aiajumal jäi mu tegemistega ka rahule ja keeras teisipäeval kraanid lahti, sest nii plats kui aed vajasid kastmist ja mul endal oli vaja end paberimajanduse mägedest läbi murda. Muuseas, kaheksa tundi arvutitööd võtab selja oluliselt hullemini läbi kui kaheksa tundi platsi peal pottide tõstmist.
Sadu jatkus veel hommikulgi, sai pisut koristatud, lamineerimistöödega ühele poole saadud ja lõpuks keskpäeva paiku kannatas ka kummikutega välja minna. Aiatööd ei tulnud veel kõne allagi, sest kõik tilkus ja märjad riided pole minu maitse. Tegelesin eelmisel aastal roosipeenarde täitematerjaliga, sest ka must muld mulle eriti ei meeldi. Roos Rhapsody in Blue ja kukekannus Lilac Blue and White on lausa hämmastavalt ühte värvi.
Valge sõrmkübaraga võitlesin mitu aastat, enda arust iga tutti välja rohides. Nüüd olen alla andnud, tema võit. Nagunii on need istutusalad suhteliselt poolmetsikud, nii et las möllab. 
Helve sai küll suure portsu siberlasi endale, aga ka endale jäi midagi ja seda pisukest jõuab ehk hooldada ka. 


Pojenge puhkeb järjest juurde, sordinimed jään hetkel võlgu, hakkan uniseks jüüma




Tii juurest toodud viinamarjaga sisse kolinud neitsikummel on nii armas, et kui ta seal mullatul pinnasel kasvada suudab, lasku aga käia. Jubileinaja Novgoroda ka õitses, äkki saab marjugi.
Meie Kohavaimu lemmikvärv on ilmselt lillakassinine, sest niitudel, kus kevadel lokkab lõokannus, moodustuvad juulis lillakad käbiheinavaibad
Kui muidu kipub see tegelane käest ära minema, siis niitmisega püsib mõnusalt mõnesentimeetrine.
Rooside aeg on saabumas, Ritausma kui hiiglaslik roositort, silma järgi hinnates üle kahe meetri kõrge. Mingis mõttes hakkan roosidest loobuma, kui midagi välja läheb, siis läheb ja juurde olen ostnud ainult pargiroose, mis suhteliselt hooldusvabad.
Aed hakkab vaikselt titeeast täiskasvanuks saama. Pargiroosid on üle pea, pojengid rinnuni. Olen aru saanud, et mul pole vaja tuhandet erinevat taime, piisab lemmikutest, kes end hästi tunnevad. Ja mina end nende keskel ka. Nii lihtne see aiapidamine ongi.

4 kommentaari:

  1. Kes võitleb sõrmkübaratega, kes ootab enda omade paljunenmist. :)

    VastaKustuta
  2. Aed ja aednik peavadki olema kooskõlas ja veel parem kui ühte nägu (no nagu pikad abielud teevad partnerid ühte nägu :) ) ja kui oma aias pole hea olla, no kus siis veel. Mul on ka dendrotittede aladel mõnusat käbiheinavaipa. Mulle meeldib.

    VastaKustuta
  3. Soojus ja niiskus loovad eestimaalgi paariks kuuks oma vihmametsa. Väga mõnus. Eriti kui see veel roosiline ka juhtub olema.:)

    VastaKustuta
  4. Eks kõik aiaomanikud muretsevad endale ju lemmiktaimed, seepärast ongi aiad erinevad, et seda on ka pererahvas.

    VastaKustuta