Detsember, see roheline

Hoolimata pimedast ajast naudin seda, et vähemalt puude latvades on valgust näha. Enne võsa mahavõtmist oli talvekuudel elu nagu kotis. Ega praegugi pildistamiseks head valgust ole. Ühe hommiku päikesetõus

ja eile kella kahe-kolme paiku koju jõudes, kõik hunnikud, mis enne olid kenasti võssa pargitud, on nüüd miskipärast lagedal, aga küll nad kasutusse jõuavad. Seda vaadet võsavabadele nõlvadele naudin iga kord krundi piirist üle sõites. 

Eile just mõtlesin, et minu lemmiktalveilm ongi selline, -3 kraadi, vahel ka pisut päikest ja ei mingit lund, vaat sellest ollusest ma küll puudust ei tunne.
Täna hommikul enam nii tore ei olnud, hommikul Malatit õue viies pidin ukse all tagumiku peale käima, kogu majaesisne sillutis oli kaetud musta jääga. Õnneks jäin tänu heale lihastoonusele ikka püsti. Kõige hullem oli see, et pidin kella kümneks Padise kloostri juurde jõudma, ja Kersalu-Padise tee on minu ja mitte ainult minu meelest piirkonna kõige halvemini hooldatud tee. Tagasi sõites tegin suurte teede kaudu ringi, sest mu närvissüsteem poleks teist korda päevas üheksat kilomeetrit kiilasjääd vastu pidanud.
Koju jõudes tegin hallist ilmast hoolimata väikese aiatiiru. Ehk mida on aias detsembri keskpaigas vaadata. Pügatud põõsad on ka lehtedeta huvitavad.

 Mikrobioota huvitav talvevärv

 Lehtpuude struktuurseid võrasd ja erinevaid okkalisi

 Lumimarjade roosasid pärleid

 Ja siinkandis muidugi erinevaid samblaid kõige võimatumatel ja võimalikel kasvukohtadel.

 Muuseas pole see iidselt väljanägev betoonmüür kümmetki aastat vana...ja sambla istutamisega ma küll ei tegele, see tekib meil igale poole ise.

Nii et lund ma tõesti eriti ei igatse ja külma ka mitte. Olen paratamatu pragmaatik, kelle jaoks soojem ilm tähendab väiksemaid kulusid ja väiksemaid probleeme. Ilus on ka ilma lumeta.