Päike oli pesas

ja mina ka. Neljapäeval käisin kolleegidega jõululõunal, sain kohvikuomanikult, keda omal ajal pisut aidanud olen, kingituseks paki käsitööna valminud piparkoogitainast. Kodukülla jõudes oli igal pool kahtlaselt pime, taas elektrikatkestus ja kalaäri ajasime omaküla kaluriga peaaegu käsikaudu ja poolpimedas. Äsja grillilt tulnud ja veel hommikul kodulahes sabaga sulpsu löönud meriforell kotis, oli ka jõuluprae teema lahendatud, sest liha ma praegu ei söö, mingitest kapsastest rääkimata. Rikkalikku lauda pole nagunii mõtet katta, see oleks toidu narrimine, sest kõik pereliikmed on suht väikese söögiisuga. Tähtis on mitte lookas laud, vaid koosolemise rõõm.
Füüsikamagister saabus juba reedel, aitas mul uue diivanilaua kokku panna, olen väga rahul, sest vana oli väga väsinud ja kole. Laupäeval lisandusid Lepatriinud ja ema ja sellised vaiksed pühad olidki, sõime forelli ja kooki ja köögis ma ise peale kastme eriti midagi ei teinud, sest isegi kartulite koorimise võttis poiss enda peale. Puhas rõõm.
Meie selleaastane jõulukuusk on õues ja selle pilt sai Facebookis ligi kuussada meeldimist :). Ladvas pole ehteid sellepärast, et ma sinna ei ulatunud. Säh sulle siis aeglasekasvulist kääbuskuuske, see puu on heal juhul kümme aastat vana, kui mitte noorem. Mul pole sellest algusajast mingeid märkmeid.

Pühapäeva hommik oli selge ja päikeseline, poiss alles magas, kui ma läksin lihtsalt värskes õhus viibimise vajadusest puidu tooma ja pärast koristasin ära kaks kärutäit koerte tekitatud sedasamustki ja auru jätkus veel majaesise hostaala korrastamiseks. Olen tavaliselt lehed kevadeni peale jätnud, aga pooljäätununa oli seda veel eriti hea ühes tükis ära tõmmata.
Kui noormees üles ärkas, meelitasin temagi jalutama. Võtsime koerad kaasa, kes käitusid algul nagu kevadised vasikad, nad pole nii pikka aega jalutada saanud. Malati rahunes rutem maha, aga Mihkel kepsles ja kargas poisi rihma otsas ikka päris pikka aega, enne kui aru sai, et perutamise asemel on huvitavam hoopis kitsejälgi nuusutada.
Pärast tulid M ema ja vend naise ja lapsega, Me oleme telefonis ikka suhelnud, aga näinud polnud vist paar aastat. Ettenäitamiseks toodi ka kuuekuine tegelane, keda ma üldse näinud polnud, sain ka üle väga pika aja nii pisikest  inimest näha.
Täna lihtsalt mõnulesin, lugesin ja laisklesin ja tegin ühe väikese fototiiru õues ka.  Näide sellest, kuidas meil sammaldumise tempo käib, see müür on natuke üle aasta vana. Sammal tähendab paraku ka seda, et millalgi tuleb seal rohima hakata.

Osa inimesi kurdab valgete jõulude puudumist, mina ei oska neist kuidagi puudust tunda. Pigem olen rahul nagu kass koorekirnu juures, sest on tunne nagu oleksin koos kodu, koerte ja aiaga teleporteerunud Iirimaale, kus kõigist nendest viiekümnest riigist, kus ma käinud olen, on minu meelest kõige normaalsem kliima. Pole seal liiga külm ega liiga palav. Ning nii lopsakat loodust kui seal pole ka kusagil mujal Euroopas näinud.
Õnneks ilmateade niipea erilist külmenemist ei luba.