Kolmeteistkümnes talv maal

Seekordne kaamoseaeg on minu jaoks eriliselt raske olnud. Viriseda ei tahaks, aga mõnikord aitab ka enesest välja kirjutamine, kõige eneses hoidmine teeb asjad hullemaks. Üks teadjanaine muuseas ütles, et mu viimase aja tervisehädad ongi tingitud sellest, et ma püüan liiga palju asju sisse neelata (pole ise küll kuskilt abi küsinud peale ametliku meditsiini, aga mul ongi selline imelik füüsikutest lüürikuteni sõpruskond). Õige või mitte, vähemalt sain eelmisel nädalal tehtud uuringute tagajärjel teada, et vähemalt kasvajate retsidiive ei ole. Aga miks mu sisikond augusti lõpust saadik märatseb ja valutab, pole siiani veel ükski arst jälile saanud. Ja kui siis niigi ebameeldivale kottpimedusele ja külmale lisanduvad tervisehädad, mis praktiliselt koduseinte vahele aheldavad, on päris keeruline pidevalt rõõmus olla. Viimasel nädalal pole õieti midagi teha saanud, suutsin linnas käies kuidagi näppude otsa külmalõhed hankida ja isegi arvutis klõbistada saab ainult paari näpuga. 

Nii, virisemine sai virisetud. Ja tunde vastu, et ma-olen-nii-äpu, aitab kõige paremini vanade piltide vaatamine.  

2003. Esimene pärissuvi maal. Padrik, padrik ja veelkord padrik. Elasime M ja Sallaga teisele korrusele ehitatud toas ja maja oli nii külm, et kui ma talvel korra lolli peaga kahe korruse vahelist treppi otsustasin pesta, läks see jäässe ja seda ei õnnestunud kolm päeva üles sulatada. 

2004.aasta mai alguses vahetult enne maja kapitaalremonti. 

2005. Endiselt mitte mingit aiandust. Mingisugune kääpakujuline ese välja arvatud.  Seda pilti Bellaga mu arvutis nähes kommenteeris mul tollane ülemus, et "your dog is definetely bigger than yourself" 

2006.aastal saabus majja esimene punane põka. Aiandusest on endiselt vanaisast jäänud iirised ja üks kuivanud ploomipuu, millest lõpuks saime jagu nii, et panime selle külge köie ja kolli Salla, kellele meeldis väga köisi tirida, loksutas selle sedavõrd lahti, et sai köndi lihtsalt kätte. Kui ma õieti mäletan, said sellel aastal istutatud esimesed roosid ja seda võib ka siis ehk tinglikult aiapidamise alguseks nimetada. Pilte on sellest ajast arvutis vähe, oli ju veel filmirullide aeg ja digitaliseerida sai raha eest. Õnneks olen seda ka teinud. 

Aastal 2007. põles selles kohas, kus praegu asub roosipeenar, veel jaanituli, aga see koht oli majale siiski nii lähedal, et aia laienedes sai see palju kaugemale viidud. Lõkkeasemest sai välja veetud kolmteist kärutäit tuhka, miskipärast on see number meeles. Muld asemele...ja kas peaks mainima, et nüüd kasvab seal ka naat :)

Aastal 2008. hakkab maja ees juba midagi looma. Ürgvanadele sõnajalgadele on lisandunud hostad ja paremas nurgas on okaspuuala serva märgata. 

2009.aastal on tekkinud paar kääpasarnast peenart, basseiniäärne terrass tundub praegusega võrreles üllatavalt lage olevat. 

2010.hakkab okaspuuala maja ees juba millegi moodi välja nägema. Sellest mingisugunegi aiahuvi üldse tekkima hakkas, et enne seda oli kole vastik talvel köögiaknast välja vaadata ja siis saigi mõned okaspuud istutatud. Taimedest ei teadnud ma endiselt eriti muhkugi ja ega ma pole neist siiamaani väga huvituma hakanud. Mind ei huvita taimekasvatuse protsess, vaid vaated aiale ja aed kui tervik. 

2011.oli siis see aasta, kui M hakkas hoogsalt istutusalasid laiendama ja minu õnn, et ta sellega õigel ajal pidama sai. Mulle meeldib aias rohkem jalutada, kui seal vahetpidamata midagi teha. Sellest aastast on mingil põhjusel väga vähe pilte ja kui ma avastasin, et nelja viimase aasta pildid on ainult arvutis ja pilves, tellisin täna kähku juurde veel ühe välise kõvaketta, sest olemasolevad on täis. 

Sama koht aasta hiljem, 2012. 

2013.pole midagi enam väga palju muutunud. 

ja 2015.aastal on vaated ka üsna samasugused. 

2016.aasta suurprojektiks sai siis võsa mahavõtmine, mille tagajärjel muutusid valgusolud üsnagi ja täna ma lausa nautisin vaatepilti, kuidas päike lumel maja taga sillerdas. Pilti ei teinud, vedasin puid (olgu Lepatriinu veelkord õnnistatud selle imelise puidukäru eest) ja mängisin natuke koertega.
Selge on, et istutusalasid ma enam juurde ei tee, pigem peaks natuke vähendama, sest lisanduvad aastad ja kehveneb tervis. Ei taha enam end tükkideks rabada, sest pensionini on veel kole kaua aega ja selle ajani peaks suutma tööl käia. Püsikute kokkukahmimise hullustusest sain õnneks juba paar aastat tagasi täielikult üle ja need vähesed, mis sel aastal juurde tulid, said istutatud puhtalt aiakujunduslikel eesmäekidel kohtadesse, kus eelmine talv oli pahandust teinud. Peaasi, et niita jõuaks, sest muidu hakkab võsa uuesti õuele tungima.