Suve viimane pühapäev

oli soe ja päikeseline ning erinevalt eelnenud sombusest laupäevast meelitas õue. Eelmisel nädalal hakkas tervis jälle logisema, muud tegemata küll ei jäänud, kui paar planeeritud külaskäiku, aga nendestki pisut kahju. Tervis siiski tähtsaim ja küll need külaskäigud ka tehtud saavad. Aalujate salajane logistikavõrgustik töötas aga nagu kellavärk ja reede õhtuks olid Raplamaalt tellitud tulbisibulad koju jõudnud. 200 sibulat panin laupäeva pärastlõunal maha, sada Ollioules ja sada Banja Luka sordist. Nüüd on see roosipeenar täis.
Tühjad kevadised roosipeenrad on miskipärast hirmsasti häirima hakanud. Olen selline aiaomanik, kelle aias võiks soovitavalt mulda üldse mitte näha olla, aga kuna multšimisest ei paista naadi puhul mingit tolku olevat, siis aitab ainult tiheistutus. Sealt ei paista naat lihtsalt silma isegi siis, kui rohida aega ja tahtmist pole. Sel aastal on mõlemat kuidagi vähe olnud.
Jõulud hakkavad sel aastal varakult, Lepatriinu kinkis mulle randmete tugisidemed, millega oli päris hea maad kaevata ja laupäeval tuli kingitusena välja ka imeuhke puidukäru, mida saab ka trepiastmeid mööda üles tõmmata. Sest nooremaks ei lähe meist keegi ja tõstmisega on järjest suuremaid probleeme.

Lepatriinuisand maadles kaks päeva ühe suure mahakukkunud saarega, tööd sai ka kohaliku omaalgatuse programmist rahastatud oksapurustaja

On ikka vägev ja võimas riistapuu küll, võrreldes elektrilistega, aga endale oma raha eest osta ei jõuaks ja poleks vist mõtet ka, mõte on ikka kogu külale ja teistelegi kasutada anda.
Pühapäeval madistasid õues kõik, Lepatriinu niitis ja ladus puid, mina tegin pakke tõstsin müügiplatsil potte kokku. Kuiv on, ootamatult kuiv september ja kasta tuleb pea igal õhtul. Aiapoes aga on eelmise aastaga võrreldes väga vaikne, aga mõneti on see hea, sest enesetunne on üpris kurnatud. Puhkust ju olnud ei ole ja nii on lihtne tervis käest lasta. Tuleb võtta enesele aega lihtsalt raamatutega diivanil vedeleda.
Aedlemise isu on ammu otsas, aed on üpris umbrohus, aga sellist umbrohtu, mis praegu külvama hakkaks, meil pole ja naadipealsete sügiskatkumisel ma suurt mõtet ei näe. Niita tuleb ilmselt veel, sest rohi kasvab jahedas maas mõnuga, aga ka sellega pole kiiret kuskile.
Päevased varjud on pikad ja teravad ja pildistada halb, need pildid tehtud pühapäeval

See-eest tänane õhtuvalgus kuskil pisut peale kuut õhtul oli pildistamiseks pea ideaalne. Väepaiga taha paistab nüüd päike endise mustava võsa asemel.

Roosid ei tea lähenevast sügisest üldse mitte midagi.

Ämma juurest toodud sügisaster on varajaseim ja peaks olema kõrgeim, aga meil lamab maas.

Kilpkonnalill laiutab, aga valge on kadunud. Ning tiigikaldalt peab hakkama jälle kallastesse külvanud lepavõsa välja lõikama hakkama. Pool meie sügisesest umbrohust on erinevad puuvõsud.

Sügiseme ime on ka siidpööriste õitsemine. Kõrgeim, amuuri siidpööris pole mere ääres kunagi õitsenud, aga hiinlased jõuavad mõnel aastal õitsemiseni. Sel aastal päris uhkelt.