Mihklipäev

Mihklipäeva ilma järgi olevat vanarahvas talveilma ennustanud, aga tänase järgi otsustades tuleb küll kõike. Hommikul säras eresinises taevas päike ja oli tuulevaikne, siis hakkas tuul lõõtsuma ja lõõtsutas ka vihma kohale. Õnneks ei ole vähemalt külm, kraadiklaas näitab +14,4 ja ahju olen kütnud üle päeva, et majast niiskust eemal hoida. Õhtuks kiskus jälle midagi tormisarnast üles.
Nädalavahetusel suutsin saadud võrkiirised maha toppida ja mõned tunnid ka muru niita, kui soe kestab, ei pruugi see sugugi viimaseks niitmiseks jääda. Aga pigem olgu soe, külma ei armasta ma mitte põrmugi.
Aiahooaeg ei näi ka muidu lõppevat, täna sain Smartpostist kätte augustis Juhani veebipoest tellitud pojengid ja praegu istun ja urisen, sest nii äbarikke juurikaid ma pole mitu aastat isegi mitte näinud, rääkimata potistamisest. Võiks ju tagasi saata, aga samas neid sorte mu enda tarnijate valikus pole. Augud pean seekord vist küll paluma R-l kaevata, sest mu enda kõht protesteerib endiselt  raevukalt igasuguste katsete peale midagi füüsilist teha. Olgu siinkohal veelkord kiidetud Lepatriinu ja tema kingitud puidukäru, puude tuppasaamine pole iial varem nii lihtne, kiire ja kerge olnud.
Sügisvärve mereäärses kohas paraku ei ole, nende imetlemiseks peab kasvõi mõne kilomeetri sisemaa poole minema, Keilast koju sõites võis imetleda nii kuldseid kui punaseid puid, aga meie enda puud on poripruunid või juba hoopis lehtedeta - eilne tormihakatis räsis aeda päris korralikult ja kahju on eelkõige purukspekstud sügislilledest. Hostad näevad ka juba päris õnnetud ja räbaldunud välja.

 Tammelehine hortensia näitab ka pisut purpurit

 ja vahtra otsas on natuke vaske

 Saared rebis eilne torm peaaegu puhtaks

 ja kased on ammu lagedad, pärnad hoiavad lehti kangekaelselt küljes ja enam-vähem rohelistena

 Riitsinus annab aiale eksootilise ilme, ulatub mul üle pea, aga ei õitse.

 Ülehomme algab oktoober ja õhtud on juba pikad ja pimedad.