Tatt õues ja peas

Olen juba nädal aega tõbine olnud. Mingi viirus sai kätte. Palavikku ei ole, aga pea valutab ja niimoodi köhinud ja aevastanud pole juba ammu. Ilm on sama tatine. Stabiilselt +2 päeval ja öösel ja kogu aeg sajab mingit vett juurde. Isegi kutsikaid ei saa õue viia, mis neist seal leotada...viimati käisime laupäeval, kui Lepatriinud külas olid. Üheksa tegelasega, kes üritavad üheksasse eri suunda matkata, on mitmekesi lihtsam, aga isegi siis suutis üks karvakera terrassilt vihmaveenõusse patsatada. Lepatriinu tõmbas ta küll kohe välja ja midagi hullu ei juhtunud, mastifite karv on nagu pardi sulestik, käterätiga üle ja kuiv. Pildid tehtud reedel, kui viimati korraks päikest näitas.

Pühapäeval tegime Lepatriinudega ka ringi õuel, aga fotokas jäi tuppa. Potis talvituvatel pojengidel on punaninad väljas, lumikellukesed õitsevad ja kõik muugi tundub kenasti elus olevat. Eks muidugi tõeline pilt selgub hiljem. Viimastel nädalatel on paraku olnud nii, et kui väljas oleks ilma, on mul kas liiga palju tööd või liiga kehv olla, ja siis, kui mul oleks tahtmist õues väike tiir teha, sajab seal mingit jubedust ja on väga ligane ja märg. Teha pole aias midagi, isegi koristamiseks on liiga porine ja libe.
Küllap seda kompenseeritakse suvel jälle mingi tapva põuaga, ütleb mu kõhutunne. Olen kevadise istutuse suhtes juba lausa allergiliseks muutunud, sest kui põud kestab praktiliselt maist juuli lõpuni nagu kahel viimasel aastal, ei suuda kevadel istutatud noorekesi miski elus hoida. Põõsaste plaanitud istutusalad jäävad majast kaugemale ka ja ma lihtsalt pole suuteline sinna iga päev vett tassima.
Elame-näeme. Kindlalt leiavad aias koha eelmisel aastal istutamata jäänud nõiapuud ja küüvitsad, no lihtsalt sai poolest suvest aiamise tuju otsa ja tagasi ei tulnudki. Kindlasti suve jooksul mõned uued pojengid kollektsiooni. Muudest püsikutest katsun oma ahned näpud eemal hoida, sest kastmine on keeruline.