Näpud mulda

Lubadus maja mitte seestpoolt mullaseks teha kuulub ilmelt samasse sarja uusaastalubadustega suitsetamine maha jätta, vähem süüa jms., õnneks selliseid uusaastalubadusi pole ma kunagi enesele andnud, aga seda mullaseks mittetegemise lubadust murran ma igal aastal järjekindlalt. Mis teha, kui otsustasin sel aastal eriti laisik olla ja mõned juba saabunud paljasjuursed sellisel kujul ka müügile lasta...umbes pooled on nüüdseks otsas ja homme läheb Smartposti hunnik pakke, aga teatavasti ka paljasjuursed on mullased, siis saidki mullaseks sauna põrand (kus on kõige pimedam ja jahedam püsikute hoidmiseks) ja muidugi ka pakkimiseks kasutatud köögilaud.
Pakid pakitud, sai kutsikatega mööda krundiservi konnatud, oi neil oli võsaservas põnev. Grupp noori aiahuvilisi männiliiki määramas

ja niimoodi lähevadki kaotsi taimesildid

Ühesõnaga lõbu oli laialt, aga aega siiski kulus vähem, sai ühe komplektiga ära jalutatud ja homme hommikul on neid veel ühe võrra vähem, sest uude koju läks ka üks minu lemmikkutsikatest, Mõmmi. Jääbki Mõmmiks ja üks vene pere saab nüüd eesti nimega koera, integratsioon missugune, Kuna tegu on naabrite perekonnatuttavatega, lubati Mõmmiga ka mõnikord külla tulla.

Kuna käed olid nagunii mullased, potistasin ühe jutiga allesjäänud ussilakad (mitte ühelgi pole eestikeelset nime, nagu avastasin), osa pikaksveninud ninadega kolmiklilli ja kõik iirised, kasvuhoones vähemalt polnud tuult. Kütet sisse ei pannud, sest tundub, et ülemistel riiulitel külmakraade pole, isegi maasolnud mullakotid olid külmumata. Las arenevad vaikselt ja õiges tempos, kui päris jamaks läheb, lükkab ööseks kiirguri sisse. Mõnikümmend potti tuleb veel teha, aga nina külmetas juba liiga palju.