Kelgukoerailmaga hingetõmbepäev

Hingetõmbepäev oli tänaseks planeeritud nagunii, sest eelmine nädal oli väga töine. Tegelikkuses osutus hommikupoolik nii kiireks, et telefon oli kogu aeg punane ja vahepeal tuli ka õues ringi kapata. Ise olin laupäeval tööl, aga kodus toimusid suured asjad, paraku õnnestus ka ühel puul elektriliinile pudeneda ja tulemus on kõver betoonist elektripost, praod ka sees. Süüdi pole keegi, selliseid asju paraku juhtub ja hea, et keegi viga ei saanud ja elekter vähemalt seni alles on.

Hommikul olukorda hindamas käinud Elektrilevi mees polnud ka eriti lohutav, armatuur nii vanadel postidel pidi ka rabedavõitu olema ja allakukkumine polevat välistatud. Kui kukub, tulevad avariitöö korras kohe, kui ei kuku, siis mahub plaanilisse töödegraafikusse alles mais. Lisaks kui kukub, siis on kolm võimalust: a) soojaku peale b) müügiplatsi peale c) risti üle ainukese sisse- ja väljapääsutee. Nii et lähim kuu tuleb elada üks päev korraga ja hoida piisav vee- ja küünlavaru käepärast.
Aias ma eelmisel nädalal peaaegu ei käinudki, ainult kutsikatega metsa all, seal oli neil tore ja keegi ei karjunud, et ära söö seda lille või ära näri seda oksa. Kõike võis närida, üksteist sambla sees veeretada ja kohalikku ürgmetsa avastada.

Täna lõunaks on neid koju jäänud ainult kaks, Mihkel ja väike must plika Sissy, kel pole ikka veel õiget omanikku ilmunud. Küsitakse ja loobutakse. Aga ega mul kiiret temast lahti saamisega pole, üheksaga oli olukord vahepeal hull, aga kaks säravate silmadega s**aratast elan ma üle isegi toas tänase kelgukoerailmaga. Pealegi on nad enam-vähem selgeks saanud, et hädasid, kui õue ei saa, tehakse ajalehtedel.
Eile peale lõunat tuli pooleks päevaks ka päike välja, Lepatriinupere koristas mahavõetud puude oksi ja põletas sodi, nüüd on meil kirdesuunas kuidagi harjumatult valge ja avar. Pealegi tekkis hunnik mõnusaid puupakke, kõiki ma kindlasti küttepuudeks lõhkuda ei luba :)

Viimased kolmiklilled ja varjuliiliad said potti ja kuna ööd pole eriti külmad, saavad kütmata kasvuhoones kenasti hakkama. Kasvuhoone oli ainus koht, kus mõnus oli, seal polnud tuult.

Kadusid on aiapoes ka, hakkasin kliendile nepaali liilia sibulaid otsima ja potistatuna olid nii nepaali kui langkongi liiliate sibulad selles märjas talves mädanenud. Näis, mis peenras sünnib, vara veel arvata. Õnneks polnud neid sibulaid ka väga palju, aga selliste pisikeste kahjude summa on üks asi, mis selle aiapoe pidamise mõttetuks teeb. Muud ja huvitavamat tööd see-eest koidab silmapiiril rohkesti ja eelkõige tahaks sel suvel taas oma aiale rohkem pühenduda.
Mingite aiatööde tegemiseks on endiselt liiga külm, libe, porine ja märg, aga ongi ju alles märtsi lõpp, nii mõnigi kord on sel ajal alles lumi maas olnud. Isegi kivitöid ei saa teha, käsikäruga ma pole nõus neid vedama ja traktor jääks pehmesse maasse ilmselt kinni.