Esimene karjalaskepäev

Täna siis sõitis kolm esimest kutsikat uutesse kadudesse ja ma ei hakanudki niutsuma, sest ülejäänud kuuega oli piisavalt tegemist. Esimesena läks uude kodusse kõige rohkem isa nägu ja tegu olnud pisike Pipa.

Pealelõunal saabus korralikult ettevalmistatud Kaarnapere, isegi  koerapuur oli autos. Vaatasime aeda, jõime kohvi, lasime kutsikatel möllata, et enne pikka sõitu korralikult ette valmistada. Tänu Kaarnale tehtud miniekskursioonile jõudsin ka ise mõnesse kohta aias, kus veel sel kevadel käinudki polnud. Fotokas jäi kahjuks tuppa.

Tingnimedega kutsid Suurmõmmik ja Matu sõitsid Tartu poole ja kui kella kaheksa paiku tuli pilt ja teade uuest kodust, oli kergendus küll, sest süda pisut valutas, nii väikesed kutsikad ja nii pikk sõit...kuigi ausalt öeldes kaalusin ma täna üle homme kaheksanädalaseks saava Mihkli, kes kaalus 8,5 kilo...ega Kaarna mõmmid kergemad pole, ma tassisin neid täna süles autosse...Suurmõmmik jooksis veel korra maja taha tagasi, et oma pärisemmele hüvastijätumusi anda ja see oli päris liigutav. Aga mul on nii hea meel, et nad õigete inimeste juurde said.
Ilm oli päikeseline, aga väga jäine, tükk aega kaalusin, kas kutsikad viia välja...aga kuna koeraaedik on maja lõunaküljel päikese käes, polnud neil seal häda midagi ning tänu laupäevasele päevale oli ka rohkem aega nendega jalutada ja mängida.
Kingiks sain mõnusad villased sokid, mis juba mu alaliselt külmetavaid jalgu soojendavad ja imeilusad kaitsemustriga poolsõrmikud, mis ka kohe tänase kõleda ilmaga kasutusse läksid. Inimesena, kes ise kududa ja heegeldada ei oska, oskan ometi teiste oskusi hinnata.
Igatahes kuue kutsikaga oli tunduvalt hõlpsam õhtust jalutuskäiku teha kui üheksaga :) ja homme tullakse veel vähemalt ühele järele.