Imede nädal

Sel nädalal ikka toimub, eelkõige selliseid asju, mis endast ei sõltu, aga ajaloo annaalidesse kirjapanemist vääriksid. Esiteks, fantastilised virmalised 17,-18.märtsi öösel. Ise nägin alguse, sest kipun viimasel ajal kell kümme ära kustuma ja tõeline tulevärk jäi mul nägemata. Foto laenasin minupilt.err.ee ja autor peaks olema Kristian Pikner. Ma väga loodan, et ta ei pahanda, sest ma väga sooviksin, et mulle endale see pilt sellest imest blogisse mälestuseks jääks.

Oodata on veel osalist päikesevarjutust täna, mis jäi küll nägemata, sest oli pilves (väga hämar oli keskpäeval küll)  ja nii külm, et tõin poolest päevast kutsikad õuest tuppa, sest mul hakkas neist lihtsalt kahju, olid aedikus hunnikus ja pooled värisesid. Kutsikaruumis pole ka küll eriti soe, aga õues oli ikka päris jäine.
Koduste imede valdkonda kuulub, et Bella, kes siiamaani tegi nägu, et majas pole mitte mingisuguseid kutsikaid, otsustas, et nüüdsest hakkab ta kutsikate kasvatuses osalema. Vist tundis, et mul hakkab asi üle jõu käima.

Natuke hakkabki üle jõu käima. Neid on lihtsalt nii palju ja nad on juba nii suured. Kolm korda päevas jooksutan neid aias, kahe komplekti kaupa, sest rohkem kui neljal-viiel ma korraga silma peal hoida ei jõua. Ilusate ilmadega olid vahepeal hommikust õhtuni aedikus, aga lähipäevadel saavad ilmselt rohkem toas olema. See võtab väga palju aega ja kuivõrd järgmine prioriteet on need tööd, mille eest mulle palka makstakse, siis jäävadki kõik omaenda asjad lihtsalt tegemata. Ainuke, millest ma pole nõus loobuma, on kaheksa tundi und, selleta pole ma tegevusvõimeline.
Minu jaoks on probleemiks veel kaasnev lehk. Seda, et minust loomakasvatajat ei saa, sain selgeks juba nendel kordadel, kui pidin M kanade ja küülikute eest hoolitsema. Ma ei saa sinna midagi parata, et sõnnikulõhn paneb mul sees kõik keerama ja eriti hommikuti, kui kutsikad pole terve öö välja saanud, on hais ikka väga jube. Mul on juba tunne, et haiseb terve maja ja haisevad kõik mu riided, sellest hoolimata, et pesen ja desinfitseerin põrandaid mitu korda päevas. Ebameeldiv kaasnähtus on ka taasalanud söömishäired, sest kui ikka sees keerab, ei suuda ma eriti midagi süüa. Millele omakorda järgnevad kõrvetised.
Kolmas probleem on karja kasvades algav kehtestamine ja võimuvõitlus. Suured poisid kaklevad omavahel juba tõsise lõrinaga ja mul pole mingit kohta neid eraldi hoida. Üks tüdruk lonkab, ilmselt on nendes kakelungides kuskile alla või vahele jäänud. Luu tundub õnneks terve olevat. Lootust ehk on, et hakkavad esimesed sel nädalavahetusel uutesse kodudesse rändama ja tegelikult on praegu kindla tahtjata ainult see väike plika:

 ühtpidi kõige väiksem ja kergem, aga samas kõige kõvem ronija, oli esimene, kes meetristest barjääridest üle saama hakkas.
Üht imet on veel oodata ja loota, aga see on juba nii suur ime, et sellest räägiks siis, kui see tõesti valmis saab.