Hallhallhall

Avastasin, et pole detsembris ühtegi postitust teinud. Päikesepuhkuse jutuke reisiblogis välja arvatud. Meelega ei taha neid reisijutte tavablogisse panna, kaovad aia- ja kodujuttude vahele ära.
Muud aga polegi olnud kirjutada. Päevad veerevad ühesuguses hallis rodus hommikust õhtusse, valget aega peaaegu polegi ja midagi erilist ei toimu. Loen vanu raamatuid üle ja mõtlen asjade peale.
Eilseks olin niipalju aklimatiseerunud, et otsustasin saunapuid vedada ja sauna teha. Mis siis, et esmaspäev, kelle asi. Otse loomulikult vajusin haige jalaga läbi kuuri pehkinud põranda ja tegin põlvele jälle liiga. Kõik küsivad, miks põlv ei parane, juba pea kolm kuud möödas...no miski asi ei parane, kui sellel rahulikult paraneda ei lasta. Perearst ütles, et pool aastat tuleb väga hoida. Ja vähemalt nädala oleks pidanud üldse mitte käima. Selles asemel lonkasin iga jumala päev mööda PERH röögatupikke koridori kiiritusravisse ja tagasi. Siis algas küttepuude tassimise hooaeg, tassida ka poleks tohtinud. Korra olen haigele põlvele sügiseses poris ka kukkunud ja korra penide järele joostes tõsiselt haiget saanud. Nii et pole midagi imestada, et paranemine nii kaua aega võtab. Ohjah, kiiritusravist kurnatud immuunsussüsteem muidugi ka veel. Ka selle kordasaamine pidi pool aastat aega võtma. Nii et ehk kevadeks saab inimeseks, seni tuleb poolsandi seisusega leppida. See ei tule mul küll väga hästi välja, aga tuleb harjutada. Põhimõtteliselt saab ju juba kõike teha, aga väga lühikest aega, muidu väsivad põlv ja lonkamisest piinatud selg kohe ära ja hakkavad uuesti valutama.
Midagi eriti ei viitsi ka ja õnneks pole ka kiiret. Teiste jõulutempo tekitab minus pikemat aega ainult hämmingut. Suguvõsa on väike ja mõttetute kingituste tegemine pole meil kombeks. Jõulude ajal saame muidugi kokku, ka poiss pidi koju tulema, aga pikk laud ja lõpmatu õgimine ei kuulu ka meie peretraditsioonide hulka. Nii et head rahulikud pühad on tulemas.
Täna on esimene hommik üle tüki aja, kui väljas on tilluke külmakraad, -0,9 ja maa kahutanud. Aiateed tunduvad jäised olema, seega õue igaks juhuks ei lähe.
...
Kuna mu virisemise peale anti kella kahe paiku natuke päikest puulatvadesse (maapinnale valgus meil detsembris ei jõuagi), siis ikka tegin õuetiiru ja paar pilti. Õu on valguseta.

 Mu lumeroos näitab esnakordselt õienuppe.

 Tiigid on peale sadusid vett täis. Südasuvel kahjuks tühjad ja koledad.

Nii palju on meil siis kella kahe ajal päeval maja taga roosiaias päikesepaistet. 

Tormid on palju jämedaid pärnaoksi alla murdnid ja mööda aeda loopinud, aga sellega pole praegu mõtet tegeleda. Torme tuleb kindlasti veel, oksi sajab veelgi alla ja praegu pole mõtet oma füüsist piinata millegagi, mida just hädasti pole vaja teha.