Talvine pööripäev

ja jõulud on miskipärast olnud juba aastakümneid minu jaoks sisuliseks aastavahetuseks. Kalendri uusaasta on lihtsalt üks päev kalendris, millal enamik inimesi on otsustanud poole hommikuni pidutseda. Kuna mina pole seda tavaliselt viitsinud, olen kindlalt kolmandiku aastavahetusi oma elus kas lausa maha maganud või kodus diivanil üksinda veetnud. Mulle täiesti tõsiselt ei meeldi poole ööni jaurata, veel vähem kuskile autoga öösel sõita või siis võõraste juures ööbida. Igaühele oma.

Isiklikus plaanis on olnud selles aastas nii palju emotsionaalset ning füüsilist valu ja kannatust, et sellele ma mõelda ei taha. Õnneks on mu ajul õnnelik omadus sellised asjad ruttu ära unustada. Sest oli ka väga palju head. Kodu, perekond, koerad. Vanad ja uued sõbrad. Palju vaimset rahuldust uutest põnevatest väljakutsetest aasta esimesel poolel. Halvad asjad viib tuul, head jäävad mälusse.

Aiapoest. See tõdemus, et elatusallikat sellest ei tule, jõudis kohale juba eelmisel sügisel. Meeldiv see tõdemus ei olnud, kellele ikka meeldivad untsuläinud projektid...kahjuks jah, haruldaste taimede müük meil huviliste puudusel ei toimi ja tavaliste taimedega sekeldamine ei huvita mind ennast. Taimekasvatus on minu jaoks nüri ja rutiinne tegevus, mis ei paku mu rahutule vaimule kõigevähematki. Müügipoole suurendamiseks peaks hakkama müüma igasuguseid kapsaid ja tuuste, mis mind ei huvita. Millegi suure ülesehitamne...ma olen seda juba teinud, see tähendab 14-tunniseid tööpäevi seitse päeva nädalas ja nii paar aastat järjest. Enam ei jaksaks ega tahaks. Palgatööl käia on lihtsam ja no ja kui aus olla, siis ajuga töötamist ka tasustatakse oluliselt paremini kui füüsilist rabamist. Õnneks sai ka töökohal surnud seisust üle ja asjad on sel aastal paremuse poole liikunud.
Aiapoodi lõpetada sellegipoolest ei kavatse, mõne aastaga on loodud korralik reputatsioon, paraku ka laovaru, tehtud suuri kulutusi turundusele ja las ta olla siis hobifirma. Mis siis, et nelja hooaja jooksul palka pole saanud sentigi endale lubada. See-eest saab põnevaid taimi näppida ja kõiki ei pea endale jätma.
Lisaks tõi aasta esimene pool ka ühe põneva projektipõhise töö, mis küll väga tasuv ei olnud, aga pakkus mõistusele ohtralt möllamisvõimalust. No ja natuke raha maksti ikkagi ka. Uuel aastal pakutakse samas liinis lisatööd, aga ma alles mõtlen. Et kas tervis laseb ja kas jõuab.

Aiast ja kodust võib rõõmu tunda. Kambakesi suutsime sel aastal pea kõike enam-vähem korras hoida. Käest ära kippus sooaed, sest suve teisel poolel ma lihtsalt enam ei saanud eriti midagi teha. Isegi kruusatee seal on paksult rohtu kasvanud. Ehk kevade poole tervis kosub ja saab planeeritu teoks teha.
Suur rõõm on uuest teest, parkimiskohast ja rõõmsa triibulise kuue saanud poemajast. Kevadel tahaks selle muuseumimõttega ikkagi edasi liikuda.
Kodused unistused on nii füüsiliselt rasked, et võib juhtuda, et järgmisel aastal ei jõuagi. Kui just mingeid hiidtalgusid ei korralda. Kõigepealt puukuur, siis alles muud asjad. Kollane ristkülik tähendab võssakasvanud laudavaremeid. Oranž ellips tähistab keldrivaremeid ja keldriesist, kus tahetakse kaevama hakata ja kus tuleb ka enne võsa võtta ja koristada. Ning sinises kolmnurgas tuleks koristada mahalangenud puid ja teha võsaraiet, et aeda natukenegi rohkem valgust saada. M seda ühekorra kunagi juba tegi, aga padrik on tagasi kasvanud. Elame-näeme.

Pilt on eelmisest aastast ja teed üldse valedele kohtadele märgitud. Kes käinud, teavad,
Maja on muidugi endiselt soojustamata, sest soojustajad on endiselt välitöödel ja näis, kas sel aastal asjast asja saabki. Õnneks on soe.
Ajaloo huvides peaks ära märkima, et täna pandi meile uus kaugloetav elektriarvesti. Nende kohta on ka igasuguseid õuduslugusid räägitud, aga kuna meie elektrikilp on majast 30 meetri kaugusel, siis ma selle kahjulikkust väga tõsiselt ei võta.
Järgmise kolme kuu jooksul on mu põhiülesandeks kosuda ja terveks saada. Võtan seda kohustust väga tõsiselt, et kevadeks end inimesena tunda.