Aeg teha plaane. Ehk kolekohtade eri.

Pilte tegin tegelikult juba paar nädalat tagasi. Täna oli lumekirme maas ja ma ei julgenud koertega jalutada. Libe oli ja mu põlv, kuigi enam ammu ei valuta, on natuke ebakindel. Nüüd kostab esikust madinat ja haukumist, mastifid elavad end üksteise peal välja. See on lubatud, kusagil peavad noored koerad ju rahmeldada saama.
Kolekoht number üks. Nädalavahetusel hakkas kamba peale mingi plaan juba looma. Sest kui seda korda ei saa, pole peaaegu ka teistega mõtet pihta hakata, neid M mahavõetud ja ise mahakukkunud pehkinud puid on niigi kogu metsaalune täis ja juurde toota pole mõtet. M ehitatud kileehitis oli üldse väga halb mõte, vett ei pea, puud on märjad, pehkinud ja nii seenetanud, et ma ei julge isegi mingit varu pikemalt puumajja sisse tuua.

 Nii et selle õuduse asemele tuleb ehitada korralik puudeladustamise koht ja sellega saame ehk oma pere jõududega hakkama. Maja soojustamisega selle pärast ei saa, et seal tuleb lammutada ja see käib mulle selgelt üle jõu. Peale selle on minu jaoks orgaaniliselt vastik midagi lammutada ja ma ei saa üldse aru inimestest, kellele meeldib midagi lõhkuda. See selleks.

Järgmine kolekoht on vanad lauda- ja kuurivaremed. Otse sissesõidutee kõrval. M suutis nende ümbruse korra juba peaaegu korda teha ja suuremad puud maha võtta, aga peale tema surma läks uuesti asi käest ja võsa kasvas varemetesse sisse. M ajal oli idee teha vanale vundamendile köetav kasvuhoone, ta pidi seda 2013.aasta sügisel peale hooaja lõppu ehitama hakkama...hooaja lõpuks teda enam ei olnud ja minul ei ole kasvuhoonet vaja. Maapind sees ja ümber on ebatasane, niita ei saa muu kui trimmeriga ja kuigi R on sel aastal trimmerdamises ülitubli olnud, annavad meil kõigil seljad tunda ja eriti trimmeritega möllata ei saa,

Mul ei ole olnud ka ühtegi väga head ideed, mida nende varemetega teha. Üks idee on olnud kõrgete kõrreliste ala, aga kuna seal on suhteliselt kuiv, kasta ei saa ja maa on liivane, on neid asju, mis seal kasvada tahaksid, vähevõitu.
Kohe selle kõrval on järgmine kolekoht. Keldri varisemisohtliku uksevõlvi tegi R korda, aga kuna meil keldrit vaja ei ole, siis las muu praegu olla. Küll tuleb maha võtta keldriesine padrik ja likvideerida onust jäänud prügimägi, sest sellel kohal tahavad arheoloogid kevadel labidad maasse lüüa, Seega üks esimesi plaane, millega kevadel tegeleda. Kui pilti vaadata, siis eelmise kolekoha varemed jäävad paremale osaliselt puude taha.

Tagaaia padrikud jäävad ka paremaid aegu ootama, on need mahalangenud puud seal juba aastaid kõdunenud, kõdunevad edasi, sest jõudu ja jaksu ei ole. Võpsiku võttis M küll viis aastat tagasi korra juba maha, aga sinna on juba võsa tagasi kasvanud, see padrik on meil nagu üheksapealine lohe...jama on veel selles, et isegi kui võsa maha võtta, siis traktoriga nendes kohtades ikka niita ei saa, kivi on kivis kinni, Ja trimmerdamisega on nii, nagu ma juba eespool mainisin.

Taimerindel ei ole plaanis midagi uut. Korda tuleb teha tiigiäärne, mis sel aastal logiseva  tervise tõttu tegemata jäi. Lisaks puudus idee, kuhu ümber istutada siberi iirised. Sügisel koeri jalutades see idee siiski tuli. Sellega saab kevadel tegeleda.
Aiapoe poole pealt ei kavatse ma ise potistada ega lutitada ühtegi taime, elu on näidanud, et kõike ei jõua ja aed kipub kannatajaks pooleks jääma. Puude, põõsaste ja püsikute kasvatamise eest hoolitsevad teised, kellel on selleks tingimused ja tööjõud. Aavikuemanda õuele tuleb kõik juba pottides ja hea tervise juures.
Veebipoodi sain täna üles uue kevade põõsavaliku ja nüüd peaks natuke aega rahulik ja mõnus olema. Nii mõnus, kui läbipuhuvas majas talvel olla saab. Aga ma kavatsen endale ühe nädala suve hankida...veel sel aastal. Peale tänaseid suurepäraseid analüüsivastuseid olen ma selle täiega ära teeninud.