Autode mäss ja punane puksiir

Miskipärast loen viimasel ajal pea iga päev blogidest või näoraamatust, et autod streigivad. Küll ühel, küll teisel. Nagu mingi salajane kokkulepe oleks. Ju on asi selles, et lisaks neljajalgsetele tahavad ka neljarattalised sõbrad aeg-ajalt natuke rohkem kui tähelepanu saada :)
Igatahes eile oli minu neljarattalise kord. Turtsunud ja alles mitmendal katsel käivitunud oli ta juba mitu nädalat ja plaanis oli nagunii teenindusse minna. Ajasin selle kaela, et prantsuse autode elektrisüsteemidele ja akudele ei meeldi eriti meie kliima, aga ma olin ostes sellega arvestanud. Teine põhjus see, et ma sõidan praegusel perioodil ikka väga vähe, korra või paar nädalas ja siis ka mitte eriti pikki distantse.
Eile hommikul neljarattaline sõber enam ei käivitunud. Ainult turtsus ja teatas, et "battery is too low to start engine". Helistasin igaks juhuks teenindusse. Esiteks, et mida ma selle garantii all oleva autoga üldse teha tohin ja teiseks proosalisel põhjusel, et ma ei leidnud kapoti alt akut üles :), neil moodsatel asjadel on kõik ju mingite katetega kinni pandud. Lahke teenindaja abiga leidsin aku üles ja panin akulaadija külge. Andsin kontorisse teada, et vist ikka täna ei jõua.
Pärast tunniajalist laadimist oli seis sama. Turts-turts ja battery too low. Kahtlustasin, et odav hiina akulaadija ei pruugi töötada, lugesin hoolega läbi kaskokindlustuse lepingu ja sain teada, et maanteeabi on tasuta. Tunni aja pärast saabus suur punane puksiirauto. Käivitamine märgatavalt mõjusama riistapuuga mõjus sama vähe. Turts-turts.
Lükkasime koos puksiirijuhiga auto garaažist välja ja esirattaid pidi ilusa punase puksiirauto peale. Ma ei tea, kust on tulnud linnalegend, et automaatkastiga autot ei saa lükata ega pukseerida, vabalt saab. Vahetasin kähku dressid linnariiete vastu tagasi ja poole tunni pärast olime Laagris teeninduses. Jätsin auto sinna ja jalutasin üle tee Maksimarketisse. Jalutamine ei olnud hea idee, vahepeal mitte valutanud jalg hakkas uuesti valutama. Olin just kõhu täis söönud ja tõsise probleemi ees, mida nüüd pihta hakata, sest ligi kolme kilomeetri pikkust jalutuskäiku kontorisse poleks jalg kindlasti välja kannatanud, kui nagu tellitult nägin samas söögikohas kolleegi, kes mu kenasti kontorisse toimetas. Seal oli vähemalt soe, valge, sai istuda ja automaadist kohvi. Ühe kirjutise jaoks materjalid ka kokku kogutud.
Pabistamist jätkus terveks pealelõunaks, sest esimese hooga ütlesid teeninduse poisid, et akuga on kõik korras, viga on kuskil mujal ja nad ei ole kindlad, et nad selle kohe üles leiavad...maainimese nuhtlus, kuidagi oli vaja koju saada ja tee peal hädasti poes käia, sest külmik oli nii tühi, et ma sulatasin selle juba esmaspäeval üles, visates minema ka kaks kotitäit mitu aastat seisnud külmutatud juurvilju.
Pool viis helistati, et ma saan auto kätte, kuigi veas nad endiselt kindlad ei ole, auto on endiselt diagnostikas. Palusin kolleegil end teenindusse ära visata, seal sai veel kaks tundi netis surfata, Kuni lõpuks tuli täpselt sama otsus, milleni ma oma blondiiniajuga juba hommikul kell kaheksa olin jõudnud, aku tuleb ära vahetada. Kuna palusin panna vähe parema aku, tuli ka natuke maksta. Ja veel oodata. Ja siis pimedas sõita, mis mulle üldse ei meeldi. Kell pool kaheksa olin lõpuks kodus. Ust avades ootasin midaiganes, loike, hunnikuid, näritud kingi...sest nii pikalt polnudki karvikud üksinda toas olnud, aga oh imet, mitte ühtegi pahandust polnud tehtud. Ju siis oli vaatepilt suurest punasest koletisest, kes viis minema emme ja emme auto, nii kohutav olnud, et võttis terveks päevaks järele mõtlema.
Nüüd on igatahes põhjalikult üle diagnoositud autoga kindlam talvele vastu minna ja täna peab korra veel poes käima ja postkontoris...eile hullult väsinuna ja valutava jalaga kahmasin poest vaid kõige hädavajalikuma. Pea on uimane, sest miskipärast magasin halvasti. Jalg on väsinud ja käies valutab. Hvastik.