2. detsember 2014

Raamatud, seebid, küünlad ja paberimajandus

Eile oli tõsiselt hea mõte bussiga linnas käia. Selle asemel, et ise autoroolis stressata, sai terve sõiduaja imetleda neid fantastilisi härmatisepilte. Pildistada ei saanud, bussi aknad olid pehmelt väljendudes sopased. Aga vaatamist see ei seganud ja põllud ja jõeluhad nägid välja nagu imelised hiina või jaapani maalid.
Enne tagasibussi jäi veerandtunnike aega ja lipsasin läbi raamatupoest, ostsin soodusmüügist Kadri Maikovi "Tervendavad aiad", nüüdseks ka läbi loetud, ei kahetse. Andis mõtteid, kuidas edasi minna. Ainuke, mis ei meeldinud, oli formaat. Miks pagana pihta arvatakse, et ilmatult huvitav on teha pildiraamatuid formaadis, mida on halb käes hoida ja võimatu korrektselt riiulisse panna? Kui paljud inimesed loevad laua taga istudes? Ma ei tunne vist ühtegi sellist isiklikult...
Meie koduõuele sellel aastaajal päike ei jõua end upitada, jääb puulatvade taha peitu.

Miski ei aita kurbade mõtete vastu paremini kui millegi valmistegemisega. Laupäevasele kodukandilaadale oleks võinud minna ka olemasoleva seebi, ja ehtevaruga, aga neid on lihtsalt nii tore teha. Tänane toodang kõik pildile ei mahtunud, osa alles tahenes vormides.
Küünlaid proovisin täna esimest korda teha, Parafiini sulatamine veevannil ja uuesti tahkeks saamine vormides võtab oluliselt rohkem aega kui seebimassi puhul ja ka värvidega pole ma eriti rahul, micapulber, mida kasutan seepide toonimisel, ei paista parafiiniga eriti sobivat ja muudab värvi. Kuldne mica näiteks selliseks, vabandage, pasakarva. Vaatame, mis punane teeb, osa on alles vormides ja enne homset ma neid välja ei võta, ühe juba lõhkusin kärsituses ära.
Esimese korraga kiilus kinni, õpetuses soovitati tahiaugu tegemiseks kasutada sukavardaid, aga minu kudumisvabas majapidamises selliseid asju pole. Aga hambatikud kõlbasid ka. Peale selle on mul tahiprobleem, tean, et tellisin koos parafiiniga ka tahti, aga kuhu ma selle pannud olen, teab ainult majavaim, sest tellimus oli millalgi eelmisel talvel, Hobitarvete internetikaubandus on ka nii nagu on, ühes poes on värvi, teises tahti ja kolmandas...lausa totter hakata iga jubina eest eraldi pakitasu maksma, mingit materiaalset kasu sellest nagunii ei saa.
Kuna küünaldetegemisse jäävad tunni, veel parem pooleteise pikkused pausid, mil ained uuesti vedelast tahkeks saavad, tegin vahepeal ära enamuse raamatupidamisest, aga sedagi mitte lõpuni, üks arve on tulemata.
Kõige igavam osa sellisest möllamisest on igasuguste potsikute, lämpsikute ja vormide pesemine ja köögi koristamine, aga nüüdseks on seegi tehtud ja võib puhata. Koerad on jalusolemisest täiesti väsinud.
Eilehommikusest -12,8 kraadist on praeguseks alles jäänud -2,6, Homsest lubavad norrakad mitu päeva plusskraade.

6 kommentaari:

  1. Ohhoo kui tubli! Ma tellisin ka eelmisel aastal parafiini valmis aga ei tea, kas tegemiseni ka jõuan. Seebiteoks peaks ka asjad kodus olemas olema, tahaks seda seebikiviga varianti proovida aga ajast ja ettevõtlikkusest jääb kogu aeg puudu

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina selle seebikiviga jännata ei julge, arvestades minu võimet pidevalt kõikvõimalikke olmetraumasid hankida, ma nii ohtliku asjaaga ei mässa. Seebimass on ohutu ja orgaaniline pealekauba, peale seepidega mängimist on käed mõnusad puhtad ja pehmed, nagu oleks maski saanud.

      Kustuta
  2. Jalusolemine on ikkagi väga väsitav töö :D tubli oled, ilusaid ja toredaid asju teed :)

    VastaKustuta
  3. Ilusad asjad valmivad Sul. Meie naised on üldse tublid, igal oma käsitöö, jõude ei seisa kellegi käed.

    VastaKustuta
  4. Ilus! Mul on ikka plaan tulesüütamise roose jälle teha, aga kuidagi ei jõua sinnamaale. Küünlavalmistamist sai kubnagi lapsena vist proovitud, siis kui mingeid vahendeidki polnud. Aga ei tulnud eriti hästi välja ja tuhin läks üle.

    VastaKustuta
  5. Käsitööseebid jms on väga ilus ja lõhnav kraam. Minu elu on praegu täidetud ehitusprahi ja masinavedelike lõhnadega, seda mõnusam on teiste plogides nuusutamas käia :) Lugeja ootab uusi ilupilte :)

    VastaKustuta