Vaiksed jõulud

Hästi vaikne nädal on olnud ja ma ise pole meie küla territooriumilt rohkem väljas käinudki kui kolmapäeval poes. Hangitud söögikraamist jagub siiamaani nii endale kui penidele ja koerakrõbinaid ei sööda miskipärast üldse. No miks peaks, kui kapist ja pannilt saab ikka ja jälle midagi maitsvamat. Reedesest perelõunast jäänud koogid viskasin küll otsustavalt prügisse, ise ma magusat peaaegu ju ei söö ja koertele ka ei anna. Kompostikasti ei saanud viia, sealt leiavad nutikad elukad need üles.
Jõululaupäeva hommikul leidsin koeri välja lastes terrassilt kena pikakasvulise noormehe. No eks ma teadsin, et ta tuleb, aga täpselt millal, ei teadnud. Jäi mulle seltsiks kuni eilseni, aastalõpp pidi sõpradega tulema ja uue aasta algul Rootsi ülikooli tagasi, järgmine kord näeme siis suvel.
Jõulud tulid siiski valged, aga lund olen lükanud vaid korra ja sedagi rohkem sümboolselt, et majaesine vähe viisakam välja näeks. Täna juurde sadanud helbeid vaatan homme, kas on vaja midagi lükata või mitte. Kokku on lumekihti vast viis sentimeeterit, mitte rohkem. Siinkandis tavaline ja ega ma lükkamise seisukohalt suurt rohkem ei igatsegi.
Jõulukuuse tõime oma metsast, sealt, kus neid nagunii liiga tihedalt ja päris kuuse lõhna ei asenda miski. Olgu ta pealegi võsakuusk, harvade nõrkade okstega.
Eksootilisi roogi pole mõtet meie peres pakkuda, neid ei sööda. Siiski tegin ära sügavkülmas olnud põdraihatüki lisaks traditsioonilisele seapraele. Paar päeva veinis marineerimist ja ahjupotti. Mulle endale ausalt öeldes ei maitsenud, poisile, vennanaisele ja vennatütrele maitses. Teised ei proovinud. Lõpp maitses Malatile väga.
Viimasel ajal on jõuluajal peamiseks valgus. Tuled õues, akendel, kuusel. Põlevatest küünaldest kasutan kasside-koerte pärast ainult teeküünlaid, neid on keeruline kogemata ümber ajada. See-eest põlevad nad igal õhtul.
Olen kuidagi laisaks ja rahulikuks muutunud ja ei tea, kas peaks endaga sellepärast rahulolematu olema või hoopis rõõmustama, et olen viimaks ometi lõõgastuma ja puhkama õppinud?

Uuel nädalal veel mõned lubatud tööd lõpetada ja siis tuleb veel vaiksem aastavahetus. Kodus koos koerte ja kassiga. Pilt võetud Malati sünnipäeval ja see uhke punane krae on tiibeti mastifite ajalooline kaelus nimega kekhor.Jakivillast, õnnetoovat punast värvi ja ajaloos mitte eputamise pärast, vaid kaitsmaks koera kaela huntide rünnaku puhul. Malatile see asi kaelas tegelikult eriti ei meeldi ja ta püüab seda ära süüa, aga viimasel ajal pidulikelt puhkudel on nõus poseerima.
Koerte ja hobustega kasvanud aastasele vennatütretütrele sobisid ka minu karvased mänguasjad väga.