Miinus null

Just sellist temperatuuri näitas täna kraadiklaas enam-vähem päev läbi. Maas oli külmemgi, sest härmatisekiht katustel ja rohul ära ei sulanudki. Kuigi suurema osa valgest ajast paistis isegi päike.
Eile oli veel üle nulli. Käisime koertega jalutamas. Ega meil siin väga kuskil jalutada pole, suured tiheda liiklusega teed. Metsas võsas ragistada ei meeldi jälle mulle endale. Fotoka võtsin kaasa, aga enamik pilte jäi uduseks, sest Malati rihma otsas ja Ally ümber meie mõlema hüplemas ja karglemias ei olnud fokuseerimiseks ilmselt sobiv situatsioon ja valgus oli ka totaalselt halb, maapinna suhtes teravnurga all langev päikesevalgus. See rada oli kunagi talusse tulev tee, aga kuna kamar on õhuke ja selle all puhas liiv, hakkasin autode ajastul masinad sinna kinni jääma ja uus lühem sissesõidutee tehti kuuekümnendatel hoopis teiselt poolt ja teiselt teelt.

Seda, et pool vanast kuusikust on läinud, märkasin juba kuu aega tagasi kutsikaid tagasi otsides. Raiesmikud on koledad, aga selge see, et mets vajab uuendamist. Kuivõrd peale sõda võeti maad taludelt ära, siis pole siinkandi metsad pea kaheksakümmend aastat saagi ega kirvest näinud ja on jalalt mahakukkunud puid otsast otsani täis. 

Osa meie talu vanast kiviaiast. Ei asu minu maa peal, seega ringi veeretada ei saa. Asub selle poole peal, mis pärandijagamise käigus vanatädi kasutütre tütardele läks, nõutava hinna arulageduse tõttu juba üle kümne aasta müügis on ja muutunud kaunis läbipääsmatuks padrikuks. 

Tegin tiiru ka aias, seal ühines meiega tiiger Aalu.

Mu kuuseke Aurea on kuidagi kõverik, ei tea, kas peaks talle mingid toed panema...ma aeg-ajalt ikka ei pea mõnele imeilusale okaspuule vastu ja siis jooksen sellega mööda õue, et kuhu ma selle sindri panen, et ta suureks kasvades ei hakkaks viimastki valgust ära võtma, aias on niigi päikeseliste kohtade defitsiit. 

Õhtud saabuvad vara, kuigi ma enda arust midagi tarka päevad läbi ei teegi, läheb aeg ikka kuidagi liiga ruttu.Sorteerisin ja skaneerisin vanu pilte. Meie maja ca 1938.aastal, plekk-katus vanal osal muuseas siiani originaal, kahe ilmasõjaaegse kuuliauguga. 

Nagu näha, aiandust siinkandis ei harrastatud. Paras padrik. Nendel piltidel olevatest puudest pole mul isegi mitte mälestust. 

Naabermaja, kus elasid vanatädi ja hiljem ka vanavanaema. Pilt väärtuslik eriti selle poolest, et taamal on näha vana rehetare nurk. Tare ise lammutati ammu enne minu sündi maha. 

Vanarand, kust kalapaadid merele läksid ja tulid. Aasta 1937, pildil aastaarv peal. Nõukogude võim eraldas selle koha muust külast kahekordse okastraadiga ja merele siit aastakümneid ei saanud. Nüüdseks on ka see koht parasjagu võssa kasvanud. 

Kui mina fotodes surfasin, koerad sõid ja magasid. Triin küsis vahvalt, et kuhu mu kutsikas sai... Kasvab kiiresti, sai üleeile viis kuud vanaks ja meenutab juba päris kollit. 

Pühapäeva õhtu lõppes korraliku ehmatusega, mingil põhjul keeldus tööle hakkamast süvaveepump. Salvkaevu meil pole, ainuke veevõimalus 15 meetri sügavusel. Kell oli üheksa pühapäeva õhtul. Õnneks on elektrikatkestuste puhuks tavaliselt vett varutud, sai vähemalt koertele juua panna ja tualeti jaoks tõin õuest vihmavett. Hommikuse kohvivee tõin naabrite juurest ja ajasin avariibrigaadi jalule. Kergendus oli see, et pump hakkas tööle, aga mure see, et probleem oli hoopis elektris ja seda elukat ma kardan. Pime on ka ülemise korruse vannituba, kus ma õhtul ei käinudki, no mida ilma veeta vannitoas ikka teha...Elektrik saab aga tulla alles detsembri alguses, tegijatel meestel on järjekord. Seni on nii pump kui boiler pikendusjuhtmete otsas, aga vähemalt kanalisatsioon ja soe vesi olemas. Nendeta ma talvel maal elada ei suudaks. Kuidagi kannatan välja maamaja külmad põrandad, karupüksid ja kaks kampsunit, aga vaat ilma sooja vee ja vesiklosetita ei tule kõne alla. 

Raamatuid olen ka terve hunniku manustanud, ei midagi müügimisväärset, Boriss Akunin osutus meeldivaks üllatuseks ja seda peab raamatukogust juurde manustama. Muu oli puhas meelelahutus.