Hinged tulevad ja lähevad. Üks minu jaoks oluline hing lahkus sel nädalal. Mitte ootamatult, seetõttu pole šokk väga suur. Kuigi lootus kestis viimase hetkeni.
Olin oma poolvenna olemasolust teadlik olnud kogu elu, aga kohtusime alles kolm ja pool aastat tagasi. Ja mul on hea meel, et vennatütar selle perede tutvustamise käsile võttis.
Esimesel kohtumisel polnud mingit kahtlust. Isa juuksed, nahk, silmad, hääl ja žestid. Sarnane mõtlemine ja huumorimeel.
Me ei kohtunud tihedalt, aga olime üksteise jaoks alati olemas. Mul oli temast tuge nii M surma kui sellele järgnenud politseijama käigus, just tema viis mind Jõhvi, kui ma ise šoki tõttu sõita ei suutnud.
Viimastel põrgulikel nädalatel, kui surijat tuli lusikaga toita ja 24/7 jälgida. püüdsin vennanaisele vähemalt telefonitsi või Skype teel toeks olla.
Neljapäeva õhtul tuli sõnum. Meie venda ei ole enam.
***
Pean end ilmselt kodunt välja ajama ja lumesajust hoolimata kuskile inimeste hulka sõitma. Tunnen, et niimoodi päevade kaupa ainult koertega suheldes ja nelja seina vahtides, lugedes ja telekaga lähen täiesti hulluks.
Tööl käies oli tore unistada küll, et oleks palju vaba aega. Nüüd hakkab see vaba aeg mind vaikselt lämmatama. Ka kõige meeldivamad tegevused muutuvad ühel päeval monotoonseks ja tüütavaks. Ma ei jaksa enam lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar