24. veebruar 2014

Teadmised on saatanast,

jõudsin ma neljapäeval Hortese riiulite vahel koladest järeldusele. Vana ameti mahapanekul möödunud aasta märtsi lõpul kinkisid kolleegid, teades mu vastumeelsust lillelaipade ehk lõikelillede vastu, 50 euro väärtuses Hortese kinkekaarte. Mida ma siiani polnud suutnud ära realiseerida. Kahekümne euro eest ostsin jõulude ajal valgustuskette juurde, kolmkümmend oli alles. Lappasin seemneriiuleid, aga sealt polnud eriti midagi vaja, maitseroheliseseemneid on veel eelmisest aastast alles ja need paar kurgi- ja tomatitaime, mis plaanis soetada, kavatsen osta taimedena. Lappasin siis ilusate piltidega püsikupakke ja meel läks veel mornimaks. Sordivalikul polnud nagu väga vigagi, oleks krabanud paar liiliat ja päevaliiliat, aga see kvaliteet. Kui profikategooria paljasjuurseid näinud ei ole, siis lähed muidugi ilusa läikpildi õnge. Nüüd kiskusin mind huvitanud juurikatel stendilt maha terve riiulitäie pakke, vaatasin juurikad ükshaaval üle ja viisaka kliendina panin siis samasse asendisse tagasi. Eriti nutune oli olukord liiliatega, mille puhul tekkis küll tunne, et jaekliendi jaoks pannakse pakkidesse sibulad, mida profid ka ilma rahata poleks nõus võtma. Kurb tegelikult. Ja siis tekkis veel tunne, et peaks liiliate hinda tõstma, sest kui nii haledate kribalate eest küsitakse sama palju kui ma praegu korraliku kauba eest veebipoes, siis pole see üldse õiglane. Aga ei tõsta.
Lõpuks jäid valikusse kolm erinevat ja selgelt elus olevat lumeroosi ja üks mikaadolill (Bletilla striata), mis reede hommikul ka potti said. Summa täissaamiseks lisasin päevalillede seemneid ja Gardmani mulla pH määraja, mis, kui ta töötab, võib isegi vajalikuks osutuda.
Reedel undas õuel mootorsaag ja paar täiesti üleliigset puud kadus salapäraselt ära. Nojah, kellel on kõrghaljastust puudu, kellel üle...Meie männipadrik tekkis kunagi sellest, et nõukaajal istutas mingi majand meie talu äravõetud heinamaale männinoorendiku, mis hiljem lihtsalt unustati ja jäei hooldamata. Poole sellest põletas Lepatriinu õnneks titena tikkudega mängides maha, aga teine pool jäi kasvama nii nagu jäi ehk liiga tihedalt. Traktoriga vahelt läbi ei mahu ja jämedaid oksi tuleb iga tugevama tuulega tee peale. Raieküpseks pidavat mänd saama küll 90-110 aastaga, aga minu meelest on praegusedki päris pirakad ja nagu öeldud, on neid lihtsalt ühes kohas liiga palju. Nii tegingi naabrimehega diili, et tema töö ja tema saag ning küttepuud saab ta selle eest endale, mõlemad pooled rahul. Oma küttepuudeks on mul aia taga metsas mahalangenud puid nii et vähe pole, oleks ainult kes saeks. Igatahes läks vaatepilt hulga paremaks ja tekkis ka koht, kus saab veoautot ümber pöörata, sellega oli möödunud aastal tõsiseid probleeme.
Laupäeval madistasin ka ise õues, aitasin oksi koristada ja põletada. Füüsik jõudis ka poolest päevast kohale ja toimetas naabrite oksapurustajaga suuremate okstega, päris hea hulga multši sai. Meie enda oksapurustaja on paras nikats, mis kipub alalõpmata kinni jääma ja seetõttu olen oksad enamuses ära põletanud. Naabrite Bosch aga on tõsine tööriist, millega oli lust töötada ja kaunis arulage on ju multši osta, kui kõik kohad on võsa täis.
Õhtul oli korralik värske õhu mürgitus ja haigutama kippusin juba enne saunalavale minekut, peale sauna olin päris kutu. Pühapäevgi läks enamuses ringilonkimisele, no igasuguseid plaane tuli pähe, mida sellise ilmaga jõuaks veel enne aiandushooaja algust ometi korda ära teha :).
Vabariigi aastapäevaga seonduvad mul tavaliselt mälestused ekstreemsetest ilmaoludest. Mul pole nii vanu märkmeid, aga see pidi olema enne 2002.aastat, kui oma tollase sõbraga Aavikule sauna tegema tulime ja kuna tollal siin talvel ööbida polnud võimalik, siis pidime õhtul linna tagasi minema. Ilm aga läks päeva jooksul nii käest ära, et igasugune ühistransport peale rongide lõpetas toimimise ja õhtul sumasime siis 2,5 kilomeetrit rongijaama poole vaat et vööni lumes ja seda maanteel, mille olemasolu võis ainult oletada. Hilisemastki ajast mäletan vähemalt kahte vabariigi aastapäeva järgset päeva, kui ma tööle ei pääsenud, sest kinnituisanud teede tõttu ei  saanud välja. Täna siis +7, kuivad teed ja natuke näitas pilvede vahelt päikestki, sinililli pole siinkandis veel näha, aga lumikellukesed alustavad kohe.

Tsiilile: kui ma Sulle inglasi hakkan saatma, panen sellest lumikellukesevõpsikust ka peotäie kaasa, on mul õieti  meeles, et tahtsid?
Selline tunne, et kangesti tahaks väljas juba midagi teha, aga tegelikult on tegutsemiseks maa liiga porine ja kohati ka külmunud. Väiksem ja madalam tiik eespool on ilmselt põhjani läbi külmunud, suuremas loksub jääsaar.
Katkujuured näevad nutsakad välja, aga bergeenia on end juba reipalt sirgu ajanud.

Umbrohi tunneb end suurepäraselt, kõik varemerohud ja linnurohud on kenasti peenardes talve üle elanud ja naatide esimesed ninaotsad ka kevadet piilumas.

5 kommentaari:

  1. Mnjaa, teadmised ... :) Kui oled köögipoolel juba toimetanud, siis tead, mida tahta. Ma vaatasin oma talvitujad üle ja kaks sügisel tellitud okaspuud on juuripidi potist väljas, tuleb loota, et pole seespool sõlme kasvanud.

    Ilus aastapäeva ilm :) Mul on tiik juba ilma suure jääta. Lumikellukesi võib kaasa panna küll, nii tore :)

    VastaKustuta
  2. Mu meelest oli Sul teadmistest hoopiski kasu, muidu oleksid raha lihtsalt prügikasti visanud.
    Meie suurel on veel jää peal, õied on kohe-kohe avanemas ja igasugu tutse ja nutse ronib küll maast välja.
    Praegune vaade Su tiigile on väga hea

    VastaKustuta
  3. No vot, enne kui ma põhjalikumalt oma aias möllama hakkasin, ostsin ükskord Hortesest sületäie kraami, millest kasvama läks ÜKS aasia liilia. Ju ma tookord ei osanud sibulaid hoolega uurida ja kiire oli ka, krabasin soovitud kauba korvi ja tulema. Peale seda olin nii solvunud et mitu-mitu aastat keeldusin üldse selle kaubanduskeskuse uksest sisse astumast, kuigi olin ju ise ka süüdi, oleks võinud paremini kontrollida.

    VastaKustuta
  4. Ma ei saa nende pakiliiliate kasvamamineku üle kurta, kuid kui kevadel ostan, siis olen alati valinud sellised kus kasvupung juba sibulast välja vaatab. Hoopis teine asi on sordile vastavusega...`Ballroomi`asemel kasvas mul ükskord üles kena punane nähtus ja floks, mis pidi olema oranži varjundiga, oli õitsema hakates roosakirju, Aga muidu ei saa kurta, sest mu esimesed trompetid ja hullult õitsev asiaat `Kentucky` pärinevad just sedasi varakevadel ostetud sibulatest.

    VastaKustuta