6. veebruar 2014

Kuhu kaob aeg

Eks seda on vist kõik kogenud, et mida vanemaks, seda kiiremini hakkab liikuma kell. Viuhh, ja hommikust on saanud õhtu. Tsauhh, ja nädal läbi. Ja kui tekib tunne, et viimaks ometi hakkaks tekkima selline hetk, et käiks mõnel kunstinäitusel ja võtaks end lõpuks ometi kohalikus raamatukogus lugejaks, sest kõike ju ometi pole mõtet osta, siis selgub, et kohe saabub kevad ja juba mõne nädala pärast saabuvad esimesed taimekastid. Mul aga on endiselt isegi viimase nelja kuu "Gardeners World" kilest välja võtmata.
Täna hommikul -8,9 ja kuna olin väsinud peaga unustanud ahju siibri kinni panemata, elutoas +15. Soojuspumba lülitasin ilmade soojenedes kokkuhoiu mõttes välja ja köögi põrandakütte keerasin poole peale. Õnneks annab korralik soome tüüpi ahi ruttu sooja ja hoiab kaua. Kui siiber kinni panna muidugi.
Võrreldes lõunaosariikidega on meil parem, lund on parasjagu ja jäävihm läks meist mööda. Sula tekitas lumele küll õrna kooriku, aga see ei kanna kassigi.
Ilmateade lubab poolteist nädalat sula ja see hoiab lootust, et laht jäässe ei lähe. Jäätunud meri tähendab siinkandis pikka, vastikut ja vinduvat kevadet. Boonuseks väiksem küttekulu ja vähem puudetassimist.
Blogi tellitud, trükitud ja homse linnasõidu käigus saab ehk ka raamatuks köidetud.
Kõik nädalavahetused aprilli lõpust kuni juuni keskpaigani on kinni kas gruppide või taimeürituste all. Igasugused väikelaadad jäävad ära, kui need just ainult taimedele pole pühendatud. Kunagi tahaks nii kaugele jõuda nagu Nurga, Rosmakor või Garden, ehk et ei peaks kodunt üldse välja tulema. See võtab aega, aga algus on tehtud.
Ja kui keegi arvab, et olen suutnud kindlaks jääda ja endale mitte midagi tellida, siis ääh...Inglismaalt tulevad seemned, Garden.ee-st neli roosi ja täna jäin Järvselja lehele koperdama ning nüüd ei tea, kas tänada või kiruda, et mul puude jaoks ikka üldse kohti pole. Tuleb põõsaste ja püsikutega hakkama saada, muidu ei jõua valgus enam varsti üldse maapinnani.

5 kommentaari:

  1. Mäletan väga hästi aja venimise tunnet lapsepõlves, ja praegune käestkadumise tunne tiksub kuklas kogu aeg. Ja tunne, et ma-pean-ruttu-neid-asju-tegema-muidu-saab-minu-aeg-otsa-ja-kõik-jääb-pooleli.
    Puid-põõsaid on tore kokkuhamsterdada, aga keegi peab hakkama seda parki hooldama, kõiki neid kymneid hektareid!

    VastaKustuta
  2. "Kõiki neid hektareid " kõlab äärmiselt mõistusele kutsuvalt:)

    VastaKustuta
  3. Sa, Futu, jätsid veel "kümneid" välja ka :P
    Aga sest aja tormamisest ei tasu kohe rääkidagi mitte. Just ennist poes arutasin, et alles ma ju käisin seal, kui oli töine nädalavahetus ja nüüd juba ongi vaba nädalavahetus ehk kuhu see nädal siit vahelt siis kadus??? No mul lühendab neid nädalaid veel see ka, et enamasti on mul ühe töölkäimisega kohe kaks päeva täiesti otsas (lähen esimese varahommikul ja tulen teise hilisõhtul, lausa öösel) ja sinna sisse ei mahu naljalt muud kui vaid ehk paar käsitöörida või paar raamaturida enne uinumist.
    Mina olen tagasihoidlik olnud ja vaid mõned seemnepakid ostnud. Eelarvet nagu ka pole, seega olen kataloogidest kohe meelega eemale hoidnud. Aga nüüd mulle meenub, et Sinult ma ju mingit põõsast tahtsin...

    VastaKustuta
  4. Aeg lendab siis, kui väga vähestesse tundidesse tahad hirmus palju mahutada ja neid huvitavaid tegevusi ju aina lisandub. Aga võta kätte ja vahi paar päeva lakke, näed kohe, kuidas aeg venima hakkab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Müstika ongi selles, et ma olen juba üle kuu aja peamiselt lakke (raamatusse, telekasse) vahtinud ja aeg läheb ikka liiga ruttu.

      Kustuta