Et kõik nüüd täiesti ausalt ära rääkida, eelnes pühadele töiselt nii ülikiire nädal, et aiandusele polnud aega mõeldagi. Kui neljapäeval siis lõpuks järjekordselt lennujaama-tretilt koju jõudnud (olles Hansaplandist sirgeselgselt mööda sõitnud), selgus, et kodus ei ole järjekordselt elektrit. Kuuendat korda ainuüksi selle aastanumbri sees. Vaatasime natuke aega üksteisele otsa ja mõtlesime välja, et läheme Hortesesse, päev alles noor. Õnneks taipasin seekord sünnipäevaks saadud kinkekaardd kaasa rabada, selle võrra läks kergemalt. Oste ei kahetse, eriti hea meel oli värvimuutvate õitega aedhortensia "Wim´s Red" ja roosaõielise puishortensia "Invincibelle" üle. M suutis kärusse sokutada ka kaks ploomipuud, minu tingimus oli, et need peavad olema istutatud majast vähemalt 100 meetri kaugusel, mul on lapsepõlvest jubedad kogemused akna all kasvanud ploomipuudega, mille viljad maitsesid küll hästi, aga tõid aeda ja majja lõpmatult hulgal purupurjus herilasi.
Koju jõudes polnud elektrit endiselt. M hakkas küünlavalgel ostetud paljasjuurseid roose potistama ja mina lugesin küünlavalgel ajalehte. Elu nagu enne ilmasõda. Õnneks saabus vool lubatud kesköö asemel ikka juba kell üheksa õhtul.
Reede õhtuks oli ilm tuksis mis tuksis. Marutuul veeretas mööda õue kõike, mis kätte sai ja sadas paduvihma, mis muutus pealelõunal lörtsiks. Tuju oli kehvemast kehvem, sest arvuti ees molutamist ma eriti puhkuseks ei pea, aga mis teha, loodus õue ei lubanud.
Vaikse laupäeva hommikuks oli meil maha sadanud umbes 20 cm lund, tuul üritas kõrvu peast rebida ja mu tuju oli täpselt sama kehv, kui eelmisel päeval. Pealegi polnud ma päris kindel, et kohe ettevõetav projekt ikka päris arukas on...aga Keilasse me suuna võtsime ja kiriku platsil Linnu talu müügiautot ootama jäime, sopas ja lörtsis. Ootamisest oli veel nii palju kasu, et avastasime kiriku kõrvalt uue lihapoe nimega "Kolm Põrsakest". Kus tehti värsket hakkliha ootetööna ja lihast, mitte kamarast ja sojajahust. Saadaval oli ka metssea- ja põdraliha ning järgmiseks nädalavahetuseks plaanin sealt soetada materjali lambahautise jaoks.
Oli täiesti üllatav, kui palju rahvast oli ostma tulnud, kirikuesine parkla oli igas hinnaklassis autosid ja nii vanu kui noori inimesi paksult täis. Kui Linnu talu auto kolmveerandtunnise hilinemisega (maanteed olid pehmelt väljendudes jube libedad ja hooldamata) kohale jõudis, oli kanatahtjaid nagu murdu ja meie oma nelja kana sooviga vist kõige väiksemad soovijad, teised rabasid ikka enamjaolt viieteistkümne kaupa ja ühte autosse rändas isegi 60 sulelist. Tegemist siis Hy-Line tõugu aastaste kanadega, kelle produktiivsus ilmselt enam suurtootmise jaoks piisav pole, aga koduspidamiseks küll. Sai neile ühte tühjalt seisvasse putkasse kodu valmis seatud ja kodunema pandud. Vähe õnnetud, rääbakad ja poolsulgeteta nad välja näevad, aga küll kosuvad. Mina eluaegse linnaplikana ei tea kanapidamisest küll muhvigi, aga M väitis end teadvat ja kui ta hakkama saab, siis lasku käia. Mina olen nõus mune sööma ja eriti hea tuju korral neist ka mõne koogi kokku keerama.
Majanduslikult mõttekas see projekt muidugi pole, nagu pea alati oleks poest odavam osta, rohkem selline emotsiooni küsimus. Igatahes olid tegelased meile täna hommikuks kaks esimest muna tootnud ja päeva jooksul lisandus veel üks. Värvima neid ei hakanud, keegi ei armasta külma keedumuna:
Eilse õhtu veetsin aga meeleolu parandamise eesmärgil Sarastro veebipoodi kammides. Mõttes mõlgub üks uus projekt, mille jaoks oleks vaja varjutaluvaid taimi ja eks ma neid sealt sain ka. Arve, khm, läks päris suureks, aga tuju sellegipoolest paremaks ja hilisem saunaskäik aitas veelgi kaasa.
Tänasega sai lumesadu lõpuks ometi läbi ja päikegi tuli välja, valgus oli nii ere, et väljas oli silmadel valus. Vähemalt sai paar masinatäit pesu pestud ja kevadtuulde lehvima viidud. Täna ööseks lubab veel miinuskraade, aga homsest pärastlõunast peaks minema soojemaks ja isegi ööd peaksid hakkama plusspoolele jääma. Ehk jäi see lumetorm selle talve viimaseks lehvituseks. Lumi sulab küll jõudsalt ja kella viieks olid juba teed puhtad ja krookuste ninaotsad väljas. Sama koht hommikul ja õhtul:
Ning kevadlilled, mille elujõudu ei väära isegi kaelasadanud lumehanged. Sügishooajaks tuleb meelde jätta, et juurde tuleb hankida võrkiiriseid ja lumikellukesi ning neid soojematesse kohtadesse panna. Ning külmakindlat alpikanni. Lumeroose olen pelgama hakanud, kolm katset on järjest aia taha läinud. Ei saagi aru, miks neile meil ei meeldi. Krookustele ja tulpidele meeldib see-eest väga.
Järgmisel nädalavahetusel saab ehk natuke rohkem õues olla.
