Neljas mõõde

Juba paar nädalat enne jõule teatas M, et ta leidis kiviaia juurest veel ühe vundamendi ja püüdis mind sundida meelde tuletama, mis seal olla võis. Mina ei teadnud, esivanematelt polnud ka midagi kuulnud. Kui, siis midagi nii vana, mis isegi mu vanaisa-vanaemaga jutuks polnud tulnud. Emast rääkimata.
Asukoha järgi (majast kaugel eemal, isegi teisel pool endist kaevu, otse krundi ajaloolise piiri ääres) oletasime esialgu, et äkki võis kunagi ürgsetel aegadel seal olla talu saun. Need kui tuleohtlikud hooned ehitati tavaliselt õlgkatustega rehetaredest kaugemale. Kuna esialgu paistis vundamendist vaid nurk, ei osanud rohkem midagi arvata.
M muidugi ei saanud jätta ja kaevas vundamendi välja, see osutus väga väikeseks, vaid ehk ruutmeetrisuuruseks müürimoodustiseks. Saun langes ära, nii väikesed need ei olnud.
Mõned päevad hiljem tuli võsa likvideerimise käigus välja veel teine täpselt samasugune vundament, natuke paremini säilinud, sama suur ja eelmisest 10-15 meetri kaugusel samamoodi kiviaia ääres.

Siis sai M pihta, et tegemist on ilmselt I Maailmasõja aegsete laskepesadega. Igaks juhuks sai pilte näidatud ka perekonna piirivalvespetsialistile, too arvas sama.
Et kunagine kogukonna karjamaa on risti-rästi vanu kaevikujäänuseid täis,seda ma muidugi teadsin lapsest saadik. Seal oli ilmatult põnev mängida. Aga neist laskepesadest ei teadnud ka mina midagi.
Mingil ajal oli keegi igatahes neid auke prügikastina kasutanud, igatahes tuli sealt välja vanaaegseid potte ja kastruleid

Grupp harrastusarheolooge tööhoos

Igatahes otsustas M need pesad korda teha. Mitte küll kaitseeesmärkidel :D, lihtsalt ajaloo mõttes. Kurtis küll, et kaevab ja kaevab, aardekirstu ei kusagil. Mina ironiseerisin, et aadrekirstu siin vaeses kaluritalus küll vaevalt oli. Heal juhul leiab paar roostetanud õngekonksu. Kuigi, kui need juhtuvad piisavalt vanad olema, võib neil isegi väärtus olla.
Aga las mees teeb, mis mees tahab. Peaasi, et tal igav ei ole.