6.november

Ma olen eelmise aasta novembris nii laisk blogija olnud, et ei suuda nüüd isegi enam tuvastada, millal siinkandis lumi maha tuli. No nii soe igatahes ei olnud, nagu sel aastal.

Eile kohtusin peale nädalapikkust vaheaega taas aiaga. Ma käisin ikka vahepeal ka kodus magamas, aga ega pimedas suurt midagi ei näe. Vahva oli tõdeda, et roosid õitsevad endiselt vapralt:

Pink Cover

 Hope for Humanity

 Chinatown

 Sahara

 Rheinaupark

Võõrasemad on end külvanud kohtadesse, kus nad mitte kasvama ei peaks, näiteks peenra äärekivi ja sillutise vahele ja õitsevad vapralt. No las õitsevad, sügisel on see lubatud:

Tõelise vau-hüüatuse aga kutsusid esile hoopis kirju siberi kontpuu Variegata marjad, marju kannab see põõsas esimest aastat ja ma ei teadnudki, et nad nii fantastilist värvi on:

Rohumaalt aga leidsin sellise huligaani, endalt polnud vart ollagi, aga muudkui õitseb:

Täna puhus nii vinge tuul, et õues asjatama eriti ei kippunud. Käisin vaid pesu nöörile viimas ja ära toomas, seegi tegevus pani sõrmed külmetama.
Mutid on taas terve roosipeenarde taguse üles kündnud ja see näeb välja nagu kuumaastik. Kevadel ostetud superlõksuga pole me igatahes ühtegi peletist kätte saanud.
Ja sügiseste helide hulka kuulub nüüd siinmail ka kukkede kiremine :). Ületee-naabrimees otsustas hakata väikselt kanu kasvatama, paraku osutusid hangitud tibud kõik kukkedeks ja sügiseses vaikuses käib äge kukeleegu üle kogu küla :). Tegelikult päris vahva, sest aastakümneid pole siin külas olnud mingeid loomi-linde olnud peale koerte ja kasside. Tekib tunne, nagu elaks maal :).