Projekt, millest ma palju ei tea

Eesti Rahva Muuseumist saadud fotode põhjal oli siin talus 1940.aasta suvel selline väike laut-tall, pildil vasakule jäävas osas ühehobusetall ja paremal laut. Sellest, et meie õuelt meri paistaks, nagu pildil, pole muidugi ammu enam mõtet mõeldagi, terve mets on vahele kasvanud.

Praegu läheb umbes sel kohal, kus need võrgud lattaial kuivavad, tee naabermajja ja meie enda parkimisplatsile. Ja maja poolt vaadates üle tee asetsevad meie kuulsad lõppematud kuhilad nagu muld, liiv, killustik, sõnnik ja muu hädavajalik. Pildil olnud hoone aga põles 1963.aastal välgulöögist maatasa ja minu mälestuses on sellel kohal kogu aeg vaid varemed olnud. Aasta-aastalt rohkem mullakihi alla mattudes.
Tee ja kiviaia vahelist ala pole ma kunagi aiana kavandanud, kui õnnestus keegi leida, lasin kord kuni kaks aastas trimmeriga üle niita. Mõni aasta jäi niitmata ka. Olen endale aru andnud, et üle jõu käivaid projekte pole mõtet kaela võtta, hea, kui ma majast lõuna pool asuva alaga kuidagi hakkama saan.
Aga kuna roosi- ja püsikuaias pole praegusel aastaajal enam midagi teha ja tiigi juures ei saa veeuputuse tõttu midagi teha, tekkisid M-l energia ülejäägid ja ta hakkas varemeid välja kaevama ning nende ümbrust korrastama. Mina jõuan juba nädalaid koju kottpimedas, nii torkasingi autorile fotoka pihku ja käskisin tööst pilti ka teha, ajaloo annaalide huvides.
Välja on ilmunud ilusad vanaaegsed müürid

Varemete otsast sai kask igaks juhuks maha saetud, aga tegelikult on ikka ime, kuidas puu suudab müüri otsas kasvada ja juuri kivide vahele ajada

Ehitusjärelvalve kontrollretkel

Välja on tulnud mitu vannitäit vanaaegset metallikola - riive, lukke, hobuseraudu, söetriikraudu ja mida iganes. Eestiaegseid klaaspudeleid. Nõukaaegset okastraati.
Laudvaremete tagant on kadunud kümned ruutmeetrid mustsõstrapadrikut, osa alleskäänud põõsaid on istutatud sirgetesse rividesse.
Mis sest kõigest edasi saab, eks aeg näitab. Praegu on lihtsalt ühest kohast taas võsa ajaloo prügikasti rännanud.
Natuke sai täna aias ka kolatud, aga pildimasin jäi tuppa. Võtsime koos Rein Joostiga talle silmastamiseks materjali, vastu pidin saama kevadel roose :). Valida anti 110 sordi hulgast. Nüüd on mõtlemist. Mulle hakkab tunduma, et kõige selle jaoks, mida ma talvel ära teha tahaksin, peaks töölt puhkust võtma. Lähikuudel ei tule see paraku kõne allagi. Ehk millalgi kevade poole.
Aga roosid õitsevad veel reipalt. Kressid on öökülm ära võtnud, kõik muu on üsna samamoodi nagu nädal tagasi. Soojakraade praegu, kell kolmveerand üheksa õhtul, 6,6.