Roosi nimi

Olen juba jupimat aega nikastanud end mõttega, kuidas ikkagi roosidele nimed juurde saada. Etiketid kaovad teatavasti ära. Kivid ei tundunud hea mõte olema, jäävad muldamisel mulla sisse, pealegi kipub värv siinses mereõhus paari aastaga ükskõik millelt maha kooruma. Metall roostetab meil paari aastaga läbi - viimaseks näiteks murutraktor, millel paksust plekist niidukorpus lihtsalt rooste tõttu küljest murdus.
Vastu peab siin meretuultes vaid puidukaitsevahenditega töödeldud puit. Aga vildikaga kirjutamine ei tundunud hea mõte olevat, kulub maha, pleegib. Ja nii edasi.
Kuuri koristamise käigus tuli välja Lepatriinu pürograaf. Nõukaaegne, Narvas toodetud, pealepressitud hind 7 rbl. Tegin sellega mõned aastad tagasi talule esimese sildi, püsib siiani ja on loetav. Nii et miks mitte proovida. Materjaliks said vanad kuuririiulid ja tähtede põletamine oli parasjagu selline töö, mida sai terrassil kõhuli lamades teha.Kaks päeva kärsatamist ja valmis nad saidki, kõik 75, mille sordinime ma tean. Roose ja kibuvitsu on tegelikult rohkem, aga osa ostetud-saadud nimedeta. Sildid sellised kodused ja kööbakad, kuna kalligraafia (ega üldse miski, mida peab millimeetritäpsusega tegema) ei ole mu tugevaim külg. on kõik vähe ise nägu ja tegu.
Üks päev läks saagimise ja kopsimise peale, silte sai terve kärutäis.
Eilse hommikupoolikuga said kõik sildid endale läbipaistva pinoteksikihi ka peale.
Täna siis jõudumööda peenrasse.Nüüd natuke pikutamist-lugemist ja õhtul kell pool kümme mere äärde. Köögikata blogist innustust saades ässitasin ka meie küla tuld tegema, eile õhtul sai juba lõkked kokku pandud. Mina, hm, ässitasin ja juhendasin :). Õnneks on ka õmblused niipalju paranenud, et saan ka ise mereäärsest trepist üles-alla, meil ju pankrannik.
Lisaks veel kaks esmaõitsejat - üldse on roosidel meeletult õienuppe, nagu ilusaim aeg alles algaks.
Eileõhtused pihlakad mere taustal - pikka ja sooja sügist tahaks...