Koputab jõuliselt

see õiteaeg, kuigi hommikuti on katused endiselt valged ja ega ka päevane temperatuur, +5.5 kell kaks päeval varjus, kui lõpuks end õue sain, meenutab rohkem külmkappi kui maikuu lähenevat keskpaika. Kaastunne neile, kes täna Luige laadal ja Pärnu Taimelaadal külmetasid, minu jaoks on laadaaeg selles elus möödas. Loodetavasti. Eelmistel päevadel oli tellimuste ja muude asjadega tegemist ja täna keelasin endal enne õue minna, kui maja on koristatud, hakkas juba stressi tekitama. Siis sadas sisse tellimus 150 ploomilehisele viirpuule, sellega tuli ka kohe tegeleda, et taimed uuel nädalal liikuma saada, vahepeal tuli süüa ja oligi keskpäev läbi, kui õuele sai.
Kuna olen hakanud väga täpselt jälgima, mitu tundi ma töötada tohin (sest muidu maksab organism kohe kätte), on olnud rohkem aega ümbritseva märkamiseks. Kolmiklilled on kohe alustamas.

 Punaselehine õunapuu, kui õieti mäletan, siis Royal Purple

 Lehiste ülinunnud pintslikesed

 Accolade ootab sooja, et plahvatada

 Magesõstral on juba täiesti kevad käes

 Armeenia kobarhüatnsindi põhiliik paljuneb hästi

 aga valge pirtsutab

 sügisel sai kevadise lilleilu mõttes lihtsalt toidupoest mõned hüantsindid juurde soetatud

 veel kolmiklilli

 Aubrieetad on fantastilised ja üldse kõik padjandid, paraku pole kivilad minu jaoks. Pintsettidega rohimise jaoks olen ma liiga kärsitu ja liiga kobakäpp.

 Killustikuteesse isekülvanud kanakoole on ka ilus, eriti koos rahuloleva malbepilgulise koeraga. Kellel on suured ja võimsad kihvad plastkastide purustamiseks.

 Punase leedri "Aurea" ärkamine on imeline

 aga ka pihlenelas pole viletsam, selle ümbert saab niita ja peab ennast ilusti üleval.

Müügiplatsil sai viimased potid üles rivistatud ja umbrohi välja katkutud

Keerasin just müügiplatsi sprinklerid tööle, sest maikuu jooksul ei ole meil tilkagi sademeid tulnud, isegi mitte lund, nagu mujal Eestis. Aga see on siinkandis üsna tavaline, mai põud ja juuli põud ning niisked ja soojad talved. Sellepärast paljud kontinentaalsed püsikud siinkandis ellu ei jäägi.

Hea, et niigi läits

Meile tegelikult norrakad öökülma ei lubanud ja ma eriti ei närveldanud. Aga kui hommikul kella kuue paiku nägin termomeetril näitu -2,8 ja kuuri katus oli härmas, võttis seest ikka külmaks küll, plats ju lehtes hollandlasi täis ja ega kõigile poleks pakasekangast nagunii jätkunud.

Aga aiajumalad on otsustanud sel aastal mind ilmselt toetada ja kuna olin eile õhtul väga väsinud, olin unise peaga üles magama minnes müügiplatsi sprinkleri tööle unustanud ja avastasin selle alles hommikul kell pool kuus ärgates. Elektriarvele kindlasti mõjus täiendus, aga ikka parem, kui surnud taimed. Hommikune vaatepilt oli igatahes muljetavaldav. 

Kolm päeva olen komplekteerinud, pakkinud ja kleepinud, nüüd selleks nädalaks aitab. Lõuna ajal viskasin viimased pakid Smartposti ja võtsin enda saadetised välja, raamatupaki ja kristallvaigu. Püüan ennast hoida, sest midagi füüsiliselt rasket tõepoolest teha ei saa. Mitte et ainult ei tohi, vaid tõesti ei saa, eilseks õppetunniks oli taimepakkide upitamine Omniva pakiautomaati, no sellele idioodile, kes L-suuruses kapid kõige ülemisse ritta projekteeris, tahaks kohe midagi "sooja" öelda. Tagajärgi polnud vaja kaua oodata, täpselt kirjeldama ei hakka, aga terve õhtupooliku olin rivist väljas ja veetsin aega peamiselt maja kõige väiksemas ruumis.
Homseks küll veel erilist aiailma ei lubata, sama mis täna, aga mõnusaid asju on teha selletagi.
Õhtuks oli küll korraks tunne, et sammugi ei jaksa astuda, aga peale mõningast diivanil vedelemist sai ikka üks pildiring tehtud, kõige rohkem sai pabistatud müügiplatsil õitsejate pärast, aga pole midagi hullu. Suureõieline abeelia The Bride, pilt jäi küll udune, nagu arvutis hiljem avastasin.

 Täidisõieline igihali "Azura Flora Plena", eelmisel aastal oli valikus punane täidisõis, nüüd siis sinine.

 Voronowii priimula külma ei pelga, kuigi hommikul olid potid jääs

 Igihaljas kevadik sai täna otsa ja pilti teha ei jõudnudki, suhteliselt sarnase välimusega kollast mägikanni õnnestus veel pildistada.

Käisin ka lõunanõlvale hiiekoha lähedusse eelmisel aastal istutatud hübriidkirsse Accolade vaatamas, kuigi alles napilt üle meetri kõrged, on õitsemisvalmis nemadki. Varsti saab näha. 

 Mägipojengide ehk rockii pojengide kevadine tärkamine on ülilahe. Rõõm oli tõdeda, et ka kõik viis eelmisel aastal istutatud põõsaspojengi näitavad elumärke, aga eks kohta sai ka hoolega valitud. Kui isegi hollandlased ütlevad, et suffructicosa jaoks on Põhja-Euroopa mereäärsed alad liiga niiske talvega, siis ikka selle talve üleelamine on supersaavutus.

Esimesed nartsissid on õied avanud, kui eelmisel aastal tundus, et nartsisside istutamine murusse ei olnud hea mõte, muru kippus neid lämmatama, siis sellel jahedal kevadel on nartsissid olnud tugevamad. 

Siit tuleb üleeelmisel aastal istutatud darwintulpide plahvatus varsti

 ja roosipeenras eelmise aasta istutus, kobarhüatsindid peenraservas näitavad juba sinist ja on kenasti paljunenud, tahaksin terve selle peenra bordüüriks neid jagada, praegu on kaks kolmandikku, rohkem ei raatsinud osta.

Häbi tunnistadagi, aga ma eelmisel aastal alles Tistou blogist avastasin, et ka hüatsindid tuleks suvel üles võtta...need tegelased on küll üle kümne aasta üles võtmata olnud, väetamata ka, natuke nirud, aga elus. Kui meeles on, kaevan sel aastal ikka korra välja.

Homme tuleb ära potistada Põltsamaalt tulnud pargiroosid, mis praegu on kasvuhoones vannis. Neli Bauhofist ostetud tomatitaime, rohkem meil vaja ei ole ja needki on kirsstomatid, ma ikka väga loodan, et suve teisel poolel ma juba suudan toorest süüa, praegu on see veel mission impossible isegi ensüüme pidevalt võttes...aga asjad lähevad paremaks, mitte nii kiiresti kui tahaks, aga ikka lähevad. Puitpõranda ja puidust põrandaga kasvuhoone akumuleerib ikka nii hästi soojust, et aprilli alguses tehtud peiulillede külvid on juba istutusvalmis, aga nädalakese ehk ikka veel ootab õueviimisega.
Töökohast puhkusest on aga niipalju tolku olnud, et silmad on arvutist küll puhanud ja näkku mingi jume kahvatusinise asemel tulnud. Ja nagu juba öeldud, mõõdukas füüsiline liigutamine teeb ka tervise paremaks.

Mai esimene nädalavahetus

oli päikeseline ja kaunis. Nii soe, kui lõuna pool, mere ääres muidugi polnud, aga laupäeval andis kampsuni ja vestiga väljas mütata, pühapäev küsis vinge tuule tõttu juba paksema jope järele. Täna särab päike endiselt eresinises taevas, aga tuul on päris õel, käisin korra terrassil tuhaämbreid välja tõstmas.
Laupäevaks olid välja kuulutatud talgud, olime ka üleriigilises Teeme Ära talgulistis üleval, aga sealtkaudu küll abi ei saanud. Õnneks on meil kuldaväärt naabrid, kelle abiga vähemalt teeäär korda sai, natukesehaavalgi. Enne pilt jäi muidugi tegemata, sest ise olin supikeetmistoimkonnas, aga kpgu see kupatus oli risu ja traktorirööpaid täis.

Tagumine kole putka ei ole enam meie krundil ja minu meelest pole selle omanikud siiakanti enam aastaid nägu näidanud, aga on nagu on. Kui keegi seda lagedat ala vaadates õhkab, et ohh, näe uus istutusala, siis ega ikka ei ole küll, sest peal on kümmekond sentimeetrit laialilükatud turvast ja all meetrijagu puhast valget mereliiva, kunagine merepõhi. Nii et sinna ei istuta eriti midagi, kui siis mõned vähenõudlikumad põõsad ja ehk viskab ka muruseemet. Lugesin küll just vist Maakodust, et Soomes ja Rootsis on muutunud väga populaarseks siirdpinnakate, ehk sellisesse mändidealusesse tuuaksegi metsa alt pohla- ja mustikasegust mätast, aga kardan, et see käib mulle üle jõu, muruseemne laialipildumine on lihtsam. Ja ka see jääb edaspidiseks, sest lähema kahe nädala jooksul ei lubata meile tilkagi vihma. Maikuu põud on siinkandis tavaline, ei midagi uut.
Oma aia jaoks ei olnud eelmisel nädalal eriti aega ja naat kasvab mõnuga. Nii et päris hea, et pühapäevane soome grupp ajahätta jäi ja aiaekskursioonile ei jõudnudki, aga vähemalt jõudsid müügiplatsile ja ostsid asju, mida eestlased üldjuhul isegi mitte ei vaata...varjuliiliaid, piibelehti ja kortslehti. Käis veel paar klienti, nii et homme on põhjust raha panka viia.
Üldiselt ongi mul väga hea meel oma otsuse üle sel aastal aiapoendust rahulikumalt võtta, ei ühtegi laata ega muud väliüritust, ainult veebipood ja vähesed siiaeksinud kliendid. Pole sellist rabelemist nagu varasematel kevadetel, kui õhtuks vere maitse suus oli ja loomulikult maksis lõpuks tervis kätte.
Õhtul tegin ikka väikese fototiiru ka, tulbid ja nartsissid meil ennast veel eriti ei näita, aga vaikselt tuleb õitsejaid ikka juurde.

Kanakoole on imeilus, kui seda ikka tõsiselt palju on.

Olen üldse aru saanud, et olengi suuri laike nautiv tegelane, pisikesed taimetutsakad pole minu teema ja sellepärast jätavadki enamik püsikuid mind täiesti külmaks. Leidsin paar õidepuhkenud koerahammast, aga minu jaoks tõesti pole mingit mõtet taimedel, mida saab imetleda vaid sipelga vaatevinklist või käega keerates, mis ei ole loomulik asend.

Norra ilmateade on õnneks praeguse seisuga homse öökülmahoiatuse maha võtnud, aga ilmselt peab homme õhtul siiski taimedele pakasekanga peale panema. Pole see maikuine öökülm midagi haruldast, mäletan hästi paari aasta tagust Türi laata, kui hommikul 4 kraadi külma ja maa härmas oli ning need, kes polnud taibanud ilmateadet vaadata, võisid oma kurgi- ja tomatitaimede kastid kokku pakkida ja koju minna, sest müüa polnud enam midagi.
Õnneks olen mina otsustanud, et igasugune laadatamine on minevik, raskeid potikaste ei tohi tõsta ja ega ausalt öeldes ei tahaks ka.
Mis ei tähenda, et tegemist vähe oleks, hunnik paberimajandust ootab lahendamist ja rida komplekteeritud tellimusi pakkimist ja pärastlõunast DPD kullerit. Hakkangi tegutsema.

Väsinud kere, aga rõõmus vaim

Eilne päev kulus peamiselt sellele, et lahti pakkida üleeile õhtul Hollandist saabunud kolm kasti puude ja põõsastega. Mis on alati nagu jõulukingituste lahtipakkimine, sest üks asi haruldustega õiendamise puhul on see, mida sa tellid, aga see, mida sa saad, ei pruugi kaugeltki olla see, mida saad, sest kogused on piiratud ja tahtjaid palju. Ilma jäin seekord kontpuudest ja gunneratest, millest on muidugi kahju, sest mõlemaid oli nii mul kui klientidel hädasti vaja, aga selle eest sain lõpuks ometi roosaõielise lõhikhortensia Rose Sensation, ja parukapuud Royal Purple ja Golden Spirit, mida olen mitu aastat tellinud, aga ikka ilma jäänud. Lõhikhortensial on ka õienupsud küljes, oehh, neid paneks endale kohe mitu tükki, kui kohta oleks. Mul nende ronitaimedega keeruline, suurte puude all surevad nad nälga ja mingeid poste eriti pole. Viietisele akeebiale panin mingi ronitaimetoe, aga tema teatas kevadel, et tema otsustas puittaimeks hakata, ja nüüd saab ikka noorte kasvudega tõsine probleem olema. 

Aga natuke pildiringi ka. Sellesse kohta tegi kadunud M mingid tulbipeenrad, mida mina enam hooldada ei jõudnud, aga tulbid on endiselt elus. 

 Sillasinine...paljude jaoks on siniliilia umbrohi, aga mina naudin neid sadu ruutmeetreid, sest paljas muld roosipeenardes on minu silma jaoks kole pori.

 Huvitav, kas need kollased krookused võiks kohe üles võtta lootuses, et ma ei unusta neid augustis uuesti maha panna...liiga kitsaks on neil seal korvis läinud.

 Roosa sinilill on kelleltki sõberaalujalt saadud, looduses on meil ainult sinised.

 Kuldtähe, lõokannuse, sinilille ja ülasesegune "kevadmuru" ei taha hästi pildile jäädvustuda

 Priimula, mille sordinimi on lootusetult kadunud

 Hiiekivid...kas lohke on või pole, ma siiani ei tea, sest pole raatsinud seda samblakasukat maha kiskuda

 Magesõstar läks eile ühe päevaga lehte ja taimi lahti pakkides ma ei saanud esialgu aru, miks mul nii palav hakkab...järele mõeldes jahh, kui ikka jalas on kaks paari villaseid sokke nagu harjumuseks saanud ja lisaks veel karvase sooja voodriga saapad, siis ilmselt 14 soojakraadiga varjus hakkab palav tõesti...

 Kastimüür sai tühjaks ja rändab ilmselt ühel heal päeval Lätti, neil on kaste Venemaa ekspordiks vaja.

Teele läksid ka esimesed kärutäied pakke DPD-ga, meie praegune kuller on nii tore poiss, kes ise kõike tõstab ja veab. Õhtuks olid päkad nii läbi, et parim asend oli diivanil, jalad jänki kombel laua peal. Aga muule organismile tundus põhjalik mõõdukas tempos liigutamine hästi mõjuvat, peale ikka veel surisevate jalgade ja kergelt tunda andva õlavöötme ei tundu eriti midagi häda hommikul olevat.
Täna tuleb taas tegus päev, hommikul vaja pakkida kümmekond pakki, üle vaadata ülejäänud tellimused, siis pakid Smartposti ja Omnivasse, raamatud raamatukokku, toidu- ja ehituspood ja siis katsetab korra Keila OTT-is seepide ja vaiguehete müügiga, sest mõlemaid on nii palju kogunenud, et enam pole võimalik juurde teha, kuigi tahaks. Organismi tervenemise parim märk ongi see, et tegutsemistahe ja loomingulisus on tagasi tulnud, kuigi keha veel endiselt vahel jonnima kipub.
Kui nüüd kellelgi tekib küsimus, et mis puhkus see on (sest põhitöölt ma olen ametlikult kaks nädalat puhkusel), siis füüsiline töö võimete piirides, liigutamine ja muude asjadega tegelemine ongi minu jaoks puhkus kontori- ja mõttetööst. Lamanud ja istunud olen ma talve jooksul niigi ülearu.

Ohh kui mõnus päev oli

aga kirjutada selles enam eriti ei jaksa, sest värske õhu mürgitus ja D-vitamiini üledoos on tekitanud tunde, et varsti tahaks end pikali visata, isegi pildid on tehtud eile, kui sõpradega enne sauna ringi jalutasime.