Möödunud nädalavahetusel said pottidesse saabunud pojengijuurikad, väiksemasse kui 5,7 liitrisesse potti ei mahtunud ükski. Kõrgema kategooria pojengijuurikas peab standardi järgi kaaluma 250 grammi ja välja näevad nad ka vastavalt. Võrdluseks võin tuua, et kui septembri lõpul sain Juhanist kätte sealt tellitud juurikad, siis kaalus sealt saadud Itoh-pojeng Morning Lilac 67 grammi. Päris piinlik kohe.
Lepatriinud lendasid ka läbi, nende suvetoad on praegu juba pikemaks kohalviibimiseks liiga külmad, aga sauna sai tehtud ja üht-teist veel.
Aiapoes oli oktoober võrreldes eelmise aastaga haudvaikne, aga eelmisel aastal oli ka soojem, selliste temperatuuridega nagu sel aastal mõtlesid inimesed rohkem kaminatulele kui istutamisele. Viimasel hetkel tuli tuntud maastikuarhitektuurifirmalt kolmekümnele läätspuule, need sai siis Saksamaalt tellitud ja teisipäeval kätte toimetatud. Sellised tellimused mulle meeldivad, konkreetne asi, ei mingit jokutamist. Teispäeval läks ka selle aasta viimane pojengipakk Tšehhimaa poole teele. Arvete hulk on eelmise aastaga suurenenud, käive pisut vähenenud ja tulust pole nende talvekahjude juures midagi rääkida. Vahepeal mõtlesin juba lõpetamisele, et lihtsalt ei jõua ega jaksa, aga kuhu ma selle potilao ikka panen, laoseisu tekitamisele, et valikut oleks, on ju kõvasti raha ja aega panustatud. Eks talv teeb nagunii jälle omad korrektiivid, osadele pottidele jõudis väike abiline (kes on ammu kõvasti pikem kui mina) eile liiva vahele kühveldada, aga mitte kõigele.
Tuli ka ühelt reisifirmalt kaks tellimust järgmise suve turismigruppidele, nii et tulevikku on.
Õnneks on tervise paranedes hakanud ka mõned ideed lõpuks pähe ilmuma, vahepeal oli aju tühi. Ja tööd ja palka ka õnneks ka on, kuigi mitte oma ettevõtmistest.
Väljas on vahepealsetele öökülmadele vaatamata veel värve ja õisi, aga pilte pole teinud, täna kallas päev läbi vihma. Aga seda oli ka vaja, sest sügis oli väga kuiv ja hoidku mind taevased, kui need olemata sademed nüüd lumena maha tulema peaksid.
Koertel on ka talv, nakitsevad nagu ahvikesed vaibakesel teineteise kasukaid.
Tore kasukahooldus kutsadel, ega oma kõrvade taha ei pääse ju kuidagi.:)
VastaKustutaMulle meeldib kui väljas on kole ja toas on soe ja õdus. Õnneks ma eriti ei pea ka kusagile minema, saangi nautida. Penskari värk :D
VastaKustutaeks see ongi aasta kõige raskem aeg. See pimedus saabumine ning ühtlaselt hall elu...no siis saabki lampidel särada lasta ning kaminas-ahjus tule lõõma vaadata ning puude praksumist kuulata.:)
VastaKustutaSee näksimine on ju suurest sõprusest, ega teise kasuka sisse ju ei näe 😁
VastaKustutaNovembris läheb täiesti iseenesest tervis pahaks ja kohe yldse ei taha õues tuule käes jahmerdada.
Mida on aastaid tehtud, seda on mõtet talvest hoolimata käigus hoida. Nii ettevõtet kui oma aeda. Muud, kui jõudu teile!
See näksimine on ju suurest sõprusest, ega teise kasuka sisse ju ei näe 😁
VastaKustutaNovembris läheb täiesti iseenesest tervis pahaks ja kohe yldse ei taha õues tuule käes jahmerdada.
Mida on aastaid tehtud, seda on mõtet talvest hoolimata käigus hoida. Nii ettevõtet kui oma aeda. Muud, kui jõudu teile!
Ma arvan, et igasugusel ajal on olemas mingi põhjendus. Mina olen ka novebmbrit armastanud, see on kuu, kus kogu hooaja kiire-kiire on möödas ja saab vähemalt kuu endale ja oma lähedastele pühendada. November on kuu, kus aasta suured tööd on tehtud ja ta lihtsalt kulgeb kuni kätte jõuab järjekordne kiire-kiire koos igasugu aastalõpuürituste ja miljoni aruandega, mille nõudmine ilmus täna, aga esitada oli vaja juba üleeilseks. Soe tuba, kõik tuled põlema, hea toit, kohv ja mingi meelistegevus, mida tahad, aga ei pea tegema. Nüüd on aega rohkem, aga ikkagi on ka see november üks tore kuu. Kasvõi kirumiseks :D
VastaKustuta