Tormab üheksandat päeva

täna küll pisut kergemalt kui eelmistel päevadel ja hommikul koeri õue lastes tundus hetkeks lausa vaikne olevat. Paari tunni pärast tõstis küll endiselt tuule üles ja puudeladvad kiikuma. Sel taustal on lausa kummaline, et see marutamine on lehtedest puhtaks rebinud ainult kased ja saared, pärnad on vaid pisut hõredamaks jäänud ja väiksemad puud hoiavad lehtedest veel kangekaelselt kinni.

Õõkülma pole sel aastal olnud ja lähemaks kaheks nädalaks ka ei lubata. Võib juhtuda, et mu ainuke krüsanteem suudab siiski õitsema minna, vähemalt sain juba teada, mis värvi see on. Äkki keegi teab sorti ka? Väga ilus värv on. Tuule käes jäi küll pilt pisut udune.

Kui möödunud aastal osteti oktoobriski veel taimi, siis sel aastal on küll täielik vaikus. Ega ise pole eriti reklaami ka teinud, sest tervis nöökis ikka tõsiselt ja kõigil päevadel ma küll poleks suutnud püsti tõusta ja klienti teenindama minna. Nüüd läheb vähehaaval paremaks ja juba neljandat päeva on mingisugunegi söögiisu, mida vahepeal polnud vist paar kuud. Tühja neist kaelajäävatest taimedest, tervis on olulisem. 

Lisaks oli mul õuel leidlaps, keda ma paraku tuppa võtta ei saanud. Jooksuajaga Malatile ilmus paar nädalat tagasi kosilane, kellele koos sõprade ja naabritega kaks nädalat tagajärjetult omanikku otsisime. Kui selgeks sai, et omanikku ilmselt pole, hakkasin sellest nädalavahetusest loomakesele uut kodu otsima. 

Vana hea tõde, et ärgu olgu sul sada raha, vaid sada sõpra, kehtis jälle ja täna õhtul läks koerake uude kodusse noores loomasõprade peres vaid viie kilomeetri kaugusel Vanaveskil ja täna öösel enam tormis külmetama ei pea. Mul on tunne nagu oleks tonn kive hingelt langenud ja tõsiselt hea meel, et üks keerulise saatusega peni armastava kodu leidis. Külla kutsuti vaatama ka. Nii et kõik on hea, mis hästi lõpeb ja ju mul oli siis parasjagu vaja üks väike heategu teha.