28. veebruar 2016

Viimase talvekuu lõpul

on meil endiselt hoolimata pigem pluss- kui miinuskraadidest järjest lumisem. Ilmselt tuleb juurde rohkem kui ära sulada jõuab ja eilehommikune vaatepilt oli selline



Okstel püsiv lumi on sellel tuulisel poolsaarel harvaesinev nähtus ja väärt jäävustamist. Lõunaks oligi kõik maha varistanud ja härra Aalu tegi terrassil postitantsu.
Lükkasin hädavajalikud rajad puhtaks, tõin saunapuud ja koristasin toad. Õhtul saabunud Lepatriinud aitasid ka lund lükata, olulisemad kohad said lagedamaks, aga kuuri kõrvale katuselt alla sadanud lumi on nii kivikõra, et seda ei jära ka puhurikruvi ja tuleb ilmselt lihtsalt oodata, kuni ära sulab. Igaks juhuks ei riskinud end ära katkestada, algava nädala plaan on tihe ja energiat on vaja säästa. Õhtul tegime sauna ja lobisesime mõnusalt, seda oli ka väga vaja.
Koertel on kevad südames ja mitu maadlusmatši käib päevas, kui kahtlane vaikus tekib, tuleb vaadata, milline pahandus parasjagu käsil on...eile leidsin rõõmsa näoga Miku magamistoast segipööratud voodist, pooleldi ärasöödud sokk õnneliku koonu vahel tilpnemas...vaatepilt oli nii naljakas, et katsu sa selle molkuse peale vihane olla :).
Malati kasvataja jagas näoraamatus nii head pilti mastifite iseloomust, et see tasub blogisse jäädvustamist, sellised natuke äraspidise loomuga koerad on nad tõesti, omamoodi mõtete ja mängudega.
Ei ütleks, et nad nüüd just nii sõnakuulmatud on, aga suhteliselt keerulise loomuga isemõtlejad küll. Armsad ja kallid sellegipoolest.
Kuna talvised tegemised sel aastal ei ole kohe üldse edenenud, on väike rahulolematus hinges. Selline, mis mitte mossitama, vaid pigem tegutsema ässitab. Nii et see lumi võiks kiiremini ära sulada, tahaks juba õue. Praegu pole seal küll mitte kui midagi teha. Naabrid tegid lumememme, aga mind märja lumega lökerdamine ei meelita. Seega loen ja mõnulen.

5 kommentaari:

  1. On sul aga seda lund :O meil vast pool sellest ja mitu päeva pole enam sadanud ka. Mõni talv lähebki mööda ennast kogudes ja raamatuist laadides. Peale selliseid talvesid on õueigatsus kiirem ja valusam tulema küll, olen tundnud. Aastad pole teadupärast vennad ja kes ütles, et talvel PEAB mingeid tegevusi tegema :D Loomad on tõeline rõõm, isegi kui sokk...oi, ma naersin südamest :D

    VastaKustuta
  2. Need talvised koduõuevaated kõrgete puudega taustal on ikka nii võrratud.

    VastaKustuta
  3. Kehale pole meeldiv, aga silmale ometi. Käisin sõidus, millised kaunid maastikud, peentel puuokstel hõljuvad lumepallid olid omaette looduse kunsttykk :)
    Ka meie sõbrakene armastas veel paari kuu eest sokke tappa, enne seda olid teemaks vatitekid, saapad, mytsid jm, mis huvitavalt lõhnas. Oh, lapsed, lapsed....
    Tubased tegemised ajavad isegi hinge sygelema, kehast rääkimata. Siis on hädasti tarvis õues yks tiir teha ja kasvõi natuke lund visata. Aju läheb ka hapuks, kui liikuda ja vereringet kiirendada ei saa :)

    VastaKustuta
  4. Õues ei peagi midagi alati tegema, kõige vähem veel veebruaris. Talv meie laiuskraadil on pigem imetlemiseks ja puhkuseks, mil raamat ongi parim kaaslane. Isegi, kui see lumi sulaks, poleks väljas midagi tarka veel teha :)

    VastaKustuta
  5. Valgus on hakanud juba nii palju olema, et see kompenseerib lume ja muud ebameeldivused. Ja täitsakohe kõvasti kisub aiapoe poole. Kasvõi ajatatud nartsisse nuusutama.:)

    VastaKustuta