Pärnad, niinepuud, lõhmused, hiiepuud

Aalujate eilses lobanurgas innustust saanuna läksin siis täna järjekordselt meie pärnasalusse jalutama ja jõudsin järeldusele, et neid on ikka oluliselt rohkem, kui ma arvanudki olen. Ühes grupis sai kokku loetud 41 puud, teises 23, kolmandas 16, 3-6 puuga gruppe oli mitu ja hiiekoha kandis läksin lugemisega sõlme, sest seal taga on selline padrik, et ma kaotasin järje. Ühesõnaga 100+ pärna. Sinna sisse pole arvestatud alla 10 cm diameetriga vitsakesi. 

Valgus oli halb ja häid pilte ei saanud, kuigi minu arust on pärnad kõige dekoratiivsemad siis, kui lehed on maas. Teisi nii imeilusate võradega puid meil ei olegi. Maja lääneküljes loendasin kokku 23 suurt puud

ühe puu alla on kääbik endale uru teinud

Loodegrupis oli suuri puid 41 ja neid kõiki ei pildistanud. Selle puu ümber mu käed ei ulatu ja tema sees elab puuvaim. Nägu näete?

See neljane grupp tervitab mind koju jõudes ja mul läheb alati süda soojaks, mõeldes Lepatriinudele ja sõpradele, tänu kellele see nõlv sel aastal kenasti korda sai. Vaated ühelt ja teiselt poolt. 

See grupp on üks vanemaid ja harulisemaid ja mahakukkunud oksi on palju. Vasakule jääb koht, kus magavad mu kutsad Salla, Ally ja Bella.

Üks mu lemmikpuid on talvel näha maja kõigist lõunapoolsetest akendest ja on üks paiga väekohtadest.

Hiiekoht ja selle taga hulgaliselt noori pärnasid, hiieringis lugesin 17 suhteliselt noort puud, pidavat olema mitmes ring.

Kuna ühtki dendroloogi pole meie aeda sattunud, siis ma ei teagi, kas tegemist on meil harilike pärnade või hübriidsete euroopa pärnadega, aga hilise õitsemisaja tõttu arvan siiski tegemist olevat harilike pärnadega. 

Tarka juttu natuke ka ajakirjast Eesti Loodus aastast 2002, kui pärn oli aasta puu. 

Harilik pärn on laia areaaliga liik, mille põhjapiir ulatub Põhja-Euroopas Laadoga ja Oneega järve põhjaosani, läbides Soomet umbes Kuopio ja Vaasajoonel ning küünib üle Botnia lahe ka Edela- ja Lõuna-Skandinaaviasse; idas ulatub hariliku pärna levila üle Uurali mägede Lääne- ja Lõuna-Siberisse kuni Tomskini, läänes Briti saarteni;lõunas kulgeb levila piir Põhja-Hispaaniast läbi Vahemere maade, Krimmi ja Kaukaasia kuni Väike-Aasiani,
Siberis moodustab harilik pärn suure tootlikkusega puhtpuistuid– pärnikuid; areaali lääne- ja keskosas kasvab sageda-minisegus hariliku tamme ja teiste laialehiste lehtpuudega. Eestis on hariliku pärna enamusega puistuid metsakorralduseandmeil ainult ligikaudu 90 hektaril, peamiselt põhjarannikul ning Lääne-Eestis nii mandril kui ka saartel ja laidudel. Mõnikord võib rohkesti pärna kohata ka puisniitudel. Enamasti kasvab ta aga meil salumetsades (naadi ja sõnajala metsakasvukohatüübis).

Kuivõrd pärn on meie kodumaistest lehtpuudest kõige varjutaluvam, jääb ta puistus tavaliselt alusmetsa- või teise rindepuuks, jõudes harva ülarindesse. Ta eelistab kasvada parasniisketel viljakatel ja huumusrikastel muldadel, kus seltsib haava, arukase ja kuusega, vahel ka sanglepaga. Olles küllalt aeglasekasvuline, eriti nooremas eas, võib harilik pärn heades kasvutingimustes sirguda siiski kuni 35 meetri kõrguseks. Ta on ka pikaealine, elades 300–400, sageli aga isegi kuni 600 aastat.

Puit, niin, mesi. Pärna puit on pehme ja kerge (tihedus0,53–0,57 g/cm3; võrdluseks: kase puidu tihedus on0,63–0,67 g/cm3) ning värvuselt valge või kreemikas, kergelt pruuni või punaka varjundiga. Ta pole küll eriti vastupidavmädanikele ja kahjuritele, kuid see-eest kergesti lõhestatav, eriviisidel töödeldav ja immutatav ning seetõttu leidnud laialdastkasutust tisleri, treimis- ja nikerdustöödel nii skulptuuride ja mööbli kui ka muusikariistade valmistamisel. Puidust märksa rohkem on pärna levila piires elavad rahvadkasutanud pärna niint. See koore alumine, pikkadest painduvatest ja tugevatest rakukimpudest koosnev kiht oli omaaegses 22 talumajapidamises oluline köite, jalatsite (viisud), mattide, kottide, mõrdade jms. tooraine. Niint võeti noortelt, kuni 40-aastastelt pärnapuudelt, mida omal aja nimetatigi Põhja-Eestis niinepuudeks, Lõuna-Eestis ja saartel lõhmusteks, kuna pärn(Võru murdes pähn) oli vanema puu nimetus [3]. Arvatakse, et just koore laialdase kasutamise tõttu – nõnda hävitati rohkesti noori puid – vähenes möödunud ja ülemöödunud sajandil pärnadearv Eestis ja mujalgi Euroopas oluliselt. Ühe viisupaaritegemiseks vajati ju 2–3 noort niinepuud ning suvel kulus talus tööjalatsina 3–4 paari viiske inimese kohta nädalas. 

Wikipedia lisab:

Lehed on 4–7 cm pikad, alt sinakasrohelised. Lehed on südajad, lühikese terava tipuga ja karvutud, välja arvatud mõned pruunid tutid leheroodude nurkades. Leheserv on teravsaagjas, leheseis vahelduv.

Pärn õitseb juulis. Õisikus on 3–11 mõlemasoolist õit. Õied on kollakasvalged, mõlemasoolised ja väga hästi lõhnavad. Õite tugev lõhn meelitab ligi putukaid, kes puud tolmeldavad. Õied asetsevad väheseõielistes rippuvates ebasarikates rohtsetel võrsetel.

Vili on 6–7 mm pikk ja 4 mm lai viljalihata pähklisarnane luuvili. Mõnikord leidub kerajaid vilju, aga need pole idanemisvõimelised. Alguses on ta kaetud udemetega, aga küpsedes muutub siledaks. Vili on õhukese seinaga, vaevalt märgatavate ribidega ja sisaldab 1–2 seemet. Viljad valmivad oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul.

Harilikule pärnale kõige lähedasem sugulasliik on suurelehine pärn Tilia platyphyllos. Nad erinevad teineteisest selle poolest, et suurelehise pärna lehtede alaküljel roodude hargnemiskohtadel on valged karvad, harilikul pärnal aga roostjad karvad. Suurelehise pärna viljad on selgelt märgatavate ribidega, hariliku pärna viljad mitte. Nad annavad omavahel hübriide, mida nimetatakse Tilia × europaea ehk T. × vulgaris.

Põhja-Ameerikas kasvab ameerika pärn Tilia americana. See on suuremate ja karedamate lehtedega, mistõttu harilikku pärna nimetatakse Põhja-Ameerikas väikeseleheliseks pärnaks.

Lõhna tekitavad karboksüülhape farnesool, glükosiidid, saponiinid, parkained, karoteenid, askorbiinhape ja suhkrud. Lehed sisaldavad karoteene, askorbiinhapet, lima ja üle 12% süsivesikuid. Viljad sisaldavad pärast puhastamist kuni 58% rasvhappeid. Koores leidub triterpenoidi tiliadiini, mis ongi oma nime saanud pärna ladinakeelse nime järgi.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Värava pärn Hagudi mõisa peahoone lähedal.

Harilik pärn on väga hea meetaim, pärnaõiemesi on maailmaturul metest üks hinnalisemaid. Nii maitse kui raviomaduste poolest loetakse seda sorti mett parimaks. Üks suur pärnapuu võib paarinädalase õitsemisajaga anda kuni 12 kg mett.

Pärna koore alumisest kihist saadud niint kasutati vanasti palju roguskite, mattide, nööride, köite ja viiskude valmistamiseks. Pärna niin oli Eestis üks parimaid looduslikke sidumisvahendeid.

Pärnaõitest tehakse ka pärnaõieteed. Sellel on üldine põletikuvastane toime ning seda kasutatakse külmetuse, palaviku, gripi, valusa kurgu, bronhiidi ja köha ravimiseks.

Noored pärnavõrsed on rikkad tärklise, suhkrute ja vitamiinide poolest. Värskeid võrseid ja pungi süüakse salatina ja isegi marineeritakse.

Tänapäeval ei ole harilikul pärnal suurt majanduslikku tähtsust, sest teda leidub vähe[1]. Kuid ta on tähtis ilupuu[1]. Reostunud õhku talub ta hästi ja sellepärast kasvatatakse teda palju linnades. Tallinna südalinnas moodustavad 30% kõigist puudest pärnad[1]. Vahest kõige tuntum pärnaallee on Unter den Linden Berliinis.

Harilik pärn on Tšehhi, Slovakkia, Poola ja Sloveenia rahvuspuu.