Aeg teha kokkuvõtteid

Aasta lõpuni on veel natuke aega, aga aiahooaeg on vist nüüd siiski läbi. Kuigi mine sa tea. Kui ilusat ilma antakse, saab veel midagi teha, oksi lõigata või...aga eks näeb. Tervis logiseb endiselt ja seedimine jukerdab tõsiselt, kuigi ravist on juba peaaegu kuu aega möödas, Ei meeldi mulle see värk ja õhtuti kipub palavik ka olema. Järgmisel nädalal saan arsti käest küsida, kas see jama peabki nii olema ja mida sellega ette võtta võiks.
Aiahooaeg hakkas sel aastal 15.veebruaril, kui läbi lume lõid õitsema nõiapuud.

Veebruari lõpuks oli lumi läinud ja kutsikad hakkasid väljas käima. Sellel pildil peaks olema esiplaanil seljaga kuuvanune Mihkel.

Märtsis oli juba roheline mis roheline ja Lepatriinu sünnipäeval olen pildistanud sinililli.

Aprilli uhkeim üritus oli muidugi talgupäev, mil mul headest sõpradest nii palju abi oli, sündima hakkas siinkandi kauneim kuur, puhtaks said lillepotid ja kuu lõpul on ka veebipood täie auruga töös olnud. Talguüritust tahaks uuel aastal kindlasti korrata ja töödki on valmis mõeldud. Ega ainult lõunaosariiklastel ei pea lõbus olema :)

Maikuus oli nii kiirekiirekiire. et isegi pildistada on olnud vähe aega. Suurte teetööde algus ja Aavikuemanda müügiplats Luige laadal, kuhu järgmisel aastal ei lähe. Sest elu läks liiga kiireks ja mai lõpus haiglast saabunud diagnoos pani elu üle tõsiselt järele mõtlema ja otsustama, et peab rahulikumalt võtma.

Juuni oli üks perekondlikult segane aeg, kõigepealt sattus haiglasse skalpelli alla Lepatriinu ja siis ma ise, nii et edasi võtsime juba vägaväga rahulikult, oli mõnede väga eriliste pojengide esimeste õite aeg.

Juulis jätkus operatsioonidejärgne vaikelu, aga kuna me Lepatriinuga saime mõlemad vähemalt rohida, siis nägi aed vist korralikum välja kui iial varem ja ülimalt edukas aiapäev oli selle krooniks.

Augusti tähtsündmus oli muidugi Aalujate kokkutulek, aga sellest ei kirjutaks rohkem midagi. Koduaias olen pildistanud põhiliselt liiliaid ja päevaliiliaid. Viimastele olen juba paar aastat mõelnud, et peaks ka ikka kuidagi nimekirja ja tegelikkuse kokku panema, sest neid on ka ajapikku oma viiskümmend sorti kujunenud, aga ikka ja jälle jääb tegemata.

September oli üks vastik kuu. Pidev sõitmine haigla vahet, iga päevaga sandimaks muutuv enesetunne ja vajadus selle kõrvalt teha nii palgatööd kui pidevalt laekuvaid taimetellimusi. Oma aia jaoks ei jätkunud vähimalgi määral aega ja energiat ja pildistanudki olen vaid paari põnevamat roosi.

Oktoobris läks enesetunne veel kehvemaks, aga tellimusi tuli endiselt ja viimane pakihunnik sõitis minema alles oktoobri keskpaiku, peale seda tilkus veel paar üksikut pakki ja võib juhtuda, et üks läheb Ungarisse veel, aga selle eest pole raha laekunud ja enne ma seda teele panna ei julge. Ostja tahtis maksta PayPaliga, aga kui ma nägin, kui röövellikud on PayPali vahendustasud, millega ma oma hinnakujunduses üldse arvestanud pole, palusin maksta ülekandega ja vastust ei saanud...

Oktoobrisse jätkus nii värvi kui päikest. Ainult natuke liiga kuiv oli ja sügisel istutatud asjad ei pruugi talve üle elada. Veetassijat ja kastjat minust paraku sellise enesetundega polnud.

Eile õhtul hakkas lõpuks ometi vihma sadama ja täna on sadanud terve päeva. Vihma oli väga vaja ja terve selle nädavahetuse olen lihtsalt logelenud ja raamatuid lugenud. Isegi koristada ei viitsinud, nagunii on kogu aeg nii pime, et tolmurulle pole näha :). Igatahes näkku hakkab mingisugune jume tulema ja kui seedimise ka veel kunagi korda saaks, oleks elu lill. Mul on imearmas kodu, armsad elukad, suurepärased pereliikmed, head sõbrad. Kõik see aitab.