Aiavaba nädal

Viirusest väljaronimine osutus aeganõudvamaks ja vaevalisemaks, kui algul tundus,. Eile jalutasin küll pisut aias ringi, kuid millegi tegemine oleks kaunis lootusetu olnud. Rohi oli läbivettinud, taimed ka, igal pool peale aiateede oli mudane ja libe ning mõnes peenras läikis lausa vesi taimede vahel. Otsustasin, et ei põe. Ehk ikka niipalju niipalju kuiva annab, et saab millalgi roosid ära mullata. Käsikäruga seda turvast ma läbi vedela pori ei ole võimeline vedama. Ja kui ei saa mullata, siis pole ka midagi parata. Elu on selline.
Begooniaid ei raatsi veel välja võtta

 Aga kased on juba täiesti lehtedest lagedad ja pärnad enamjaolt ka

 Mõned üksikud roosid õitsevad, aga õige sügisene õitsemine jäi sel aastal olemata, pidevas vihmas närtsisid õienupud enne avanemist. Largo.

 Füüsal, va umbrohi, aga sügisel väga värvirõõmus

 Rohisin ära naatidesse kasvanud suure kaktuse. Nüüd meil ei lähe raisku isegi mitte umbrohi, sest need tegelased lausa jumaldavad naate:

 

 Õitseb pargiroos Lac Majeau ja oi kuidas lõhnab, nagu need vanad roosid ikka.

 Viinamarjad meil sel aastal valmis ei saa, liiga vähe valgust ilmselt. Kuigi on aia vaat et kõige soojemas ja päikeselisemas kohas. Igatahes on väga hapud ja pisikesed.

 Veigela sügisene õitsemine on kevadisest tagasihoidlikum, aga ilus ikkagi.

 See tegelane jääb piltidele eriliselt ülbe näoga. Muidu on rohkem igal võimalusel perenaise sülle kippuv nurrmootor.

Tänane ilm tundus ilus ainult aknast välja vaadates, tuul tahtis minema viia ja aeg-ajalt sadas vihma ja korra ka rahet. Tegin täieliku puhkepäeva, lugesin, mängisin arvutiga. Läks asja ettee, enesetunne on juba päris hea. Homme tuleb tööle minna.