Edasi tormasin koju. Olin just kell 16:45 autosse istunud ja arvestanud, et jõuan koju enne poolt kuut, kui pidi saabuma kuller. Sel hetkel helistaski rõõmus kuller, kes teatas, et tema on tellitud voodiga juba õue peal. Nojah. Palusin tal selle välisukse juurde panna, koerad on kinni. Koju jõudes avastasin, et köögi aken on lahti ja kaukat ei kusagil, ta on ennegi köögiaknast välja hüpanud...helistasin värisevate kätega kullerile tagasi, et kontrollida tema säärte seisukorda...helistamise ajal ilmus mu häält kuulnud ülimalt unine kaukaasia lambakoer taganttoast, olles maha maganud mitte ainult kulleri mööblitoomise, vaid ka minu kojusaabumise. Valvur missugune. Tema kasuks tuleb tunnistada, et peale seda olen ta pidevalt ukse juurest leidnud.
Reede õhtul pakkisin autosse hunniku pojenge, olen küll lubanud, et ise välimüükidel ei käi, no lihtsalt ei jaksa peale viiekümnetunnist töönädalat veel töötada, aga Nõrga talu väljakutse tundus ahvatlev. Pakkisin korrusriiulite abiga Hondasse 134 pojengi ja 16 roosi ja mulle ja Deiale jäi ka veel ruumi. Oli tore päev imeilusas aias.
ja koju jõudes oligi pea tuttuminekuaeg käes.
Pühapäeval askeldasin terve päeva. Askeldasin ja askeldasin, istutamiseni peaaegu ei jõudnudki. Ainult Futu peenrast toodud paljasjuursed said kõik ära pandud.
Esmaspäevasele tööpäevale järgnes lennusõit Leetu ja emotsionaalselt väga raske nõupidamine. Õnneks viidi kolmapäeva õhtul ühte ökokommuuni, kus olid imelised aiad ja imehea juust. Vahepeal ringi jalutades nägin nii kureperet kui hobusega palkide vedamist...
Õhtust sõime ühes turismitalus, kus oli imekaunis aed
Koju jõudsin neljapäeva öösel vastu reedet ligi kolme paiku. Hommikul magasin kümneni. Edasi üritasin end paberimajandusest läbi murda, pealelõunal niitsin muru ja õhtul istutasin maha lõpuks Inglismaalt toodud kolmiklilled ja laugud, mis siiamani olid sunnitud pakkides vastu pidama. Pidasid ka, juured nägid täitsa kobedad välja.
Laupäeval siis aalujate kokkutulek. Reedel olin veel täitsa kinnikiilunud ja stressis...jälle peab kell seitse tõusma, et kuhugi õigeks ajaks jõuda...lõpuks sain aru, et ma ju ei pea sinna puukooli kella 11-ks kohale saabuma, võib ka otse Lillekasvataja juurd minna, korjasin peale ka unisevõitu Lepatriinu ja kohale me saabusime, kohtumine imearmsate inimestega annab alati elutahte tagasi ja oli taas imeilus päev. Tõbiste penide tõttu pidin õhtuks tagasi kiirustama neile tablette söötma, aga peale seda käisin lõpuks omaenda aias ringi nagu uudistaja, koerad kannul...ja mõtlesin, et kui ma olen siin elus nii kauni koha valmis teinud ja mul on nii toredad seltsilised siin eluteel olnud, siis pole ma mitte ilmaasjata elanud. Aitäh kõigile aalujatele, kes on minust lõpuks aedniku vorminud ja kõiki need kallistused, mis täna saadud, annavad sooja veel läbi talvegi :D
Veerand tundi kallistusi, naeru ja niisama lobisemist pidi naistel kõige paremini igasugu stressi järgmiseks kvartaliks maandama:)
VastaKustutaJa kui üks aiandaja on niikaugel, et naudib oma loodud aeda, siis midagi suuremat siin ilmas vist ei saagi olla. Mistahes raske või kurnav on aeg olnud, aga kõige olulisem on, et on koht, kus hingel on hea, süda laulab ja kõik eelnenu kaob.
See turismitalu aed on ka väga ilus:)
Tore oli üle pika aja kokku saada! jagan sinu arvamust 200% - ükskõik, kus koduaedades, mõisaparkides või muudes rohkem või vähem peenemates paikades käia, on kuju saabudes oma aed ikka kõige armsam. Nagu oma mees ja lapsed - neid ei vahetaks ühegi muu vastu. Mõned muidugi vahetavad ka... mehi, ma mõtlen...ah, ju siis polnud alul see õige.
VastaKustuta