Peale kolmetunnist jalutuskäiku sain ma aru, miks mul kunagi Mati Laane loengutes igav oli. Ma olin lihtsalt liiga loll ja harimatu. Täpselt samamoodi ei saa ma aru Juuniori teoreetilise füüsika raamatutest. Mitte et ma nüüd oluliselt targemaks oleksin saanud, aga igav ei olnud mul küll mitte hetkekski. Kuigi tõdesin, et kuigi püsikutes olen hakanud algtasemel orienteeruma, siis dendroloogias olen täiesti tuhm.
Saagiga jõudsin koju alles hämaruses. Autotulede valgel just istutama ei hakanud, aga taskulamp käes,
torkisin pistikuid kasvuhoones mulda küll.
Ahneks ei läinud. Autosse oleks isegi asju veel mahtunud, aga kui aus olla, siis käis pea infotulvast ringi nagu vurr ja ei osanud enam midagi küsida. Nimekirja alles koostan, osa nimesid ladina, osa eesti keeles ja paar silti puudugi, täpsustame.
Ja mu grandioosne nägemus, mis tegelikult tekkis ühe juuliõhtu palavuses, sai kinnituse, et vähemalt teoreetiliselt on see võimalik. Praktikas, kus ma ise füüsilistel põhjustel tõsta ja kaevata ei saa, kulub mul selle realiseerimiseks ilmselt terve ülejäänud elu. Aga tsiteerides kuulsusi, I HAVE A DREAM. Unistused peavad olema. Nende nimel tasub elada.
Unistusteta ei saa ja mida rohkem näed ja targemaks saad, seda suuremaks ja ilusamakas su unistused muutuvad:)
VastaKustutaMeile on antud erakordselt ilus võime - unistada... ja see on jõud, mis paneb asjad liikuma. Aed on tõeliselt lummav. Kas see koonuselise mütsiga on tõesti tamm?! Või on see miski 'muu' tammelehine vorm? Ma pildilt ei saa aru...
VastaKustutaAitäh, et laadisid suured pildid üles. Nii saab kõike lähemalt uurida. Ilus rikkalik aed, just nii nagu enamus eesti aiainimesi sooviks - elada metsalagendikul. Mõnel ongi see õnnestunud :) Kui mitte, siis kes lagedale sattunud, see asub suure kiiruga puid istutama, kes päris padrikus, see teritab saagi. Linnas on naabrid iseenesestmõistetavad, kuid kortermajade ja eramajade piirjooned ei ole mitte head elukohad. Suure maja lapsed vaatavad näljase näoga indviduaali sõstrapõõsaid ja omaette oleku hindaja on sattunud kümnete silmapaaride seirepiirkonda. Pildil olevad suurmajad vähemalt ei riiva eriti tugevalt ilumeelt, kui otsida midagi positiivset.
VastaKustutaSinu aianduslik tegutsemisenergia on (peaaegu) sama suur kui Tsiilil, nii et ma usun küll, et praeguse unistuse realiseerimine võtab sul vast mõne aasta, kuid selleks ajaks on ju ometi uued unistused küpseks saanud.
Vaadates neid fotosid, meenus üks kummaline asjaolu. Olen selles aias käinud 3 korda, täpselt 10-aastaste intervallidega. Nägin seda noorena ja täiskasvanuna. Nüüd peaks mingitmoodi sinna veel korraks saama.
VastaKustutaTänud piltide eest tõesti. Ma loodan, et üsna varsti saan ka äkki nende aeda külastada ühe õpitoa raames.
VastaKustutaUnistused on tõesti edasiviiv jõud. See meid ju tegutsema panebki, et tahame oma unistusi teoks teha nii palju kui võimalik. Osa neist on suuremaid ja osa väiksemaid.
See korrusmaja pole veel kõige hirmsam, aga mis kuradi pärast need majad nii krundi piiride äärde küll asetatakse. Kui see oleks ikka oma mitukümmend meetrit tagapool, siis see nii kole polekski. Aga jah kui vaadata neid kortermaju siis enamuste puhul on ikka küsimus, et kas seal ka arhitekt "mängus".
Lagendik metsade vahel, õige see on. Meil on ka just see ja sai ka just valitud, et oleks metsa ümber ja päikest ka. Eks siis miski ole mis tõmbab. Kuigi osadel vist meeldib ainult lage väli. Eriti kui vaadata neid põldude projekte. Olen siin mõnda vaadanud, et 10 aastat pea möödas ja ühtegi puud ei kasva. No mõne ikka võiks ju istutada. No kas siis tõesti meeldiks elada võimlas? Aga aiaga ju sama lugu. Samas kui mõned aeda ainult grillimiseks kasutavad ja seal muul ajal ei viibi, siis ega nad vist oskagi seda tahta.