Roosi nimi

Olen juba jupimat aega nikastanud end mõttega, kuidas ikkagi roosidele nimed juurde saada. Etiketid kaovad teatavasti ära. Kivid ei tundunud hea mõte olema, jäävad muldamisel mulla sisse, pealegi kipub värv siinses mereõhus paari aastaga ükskõik millelt maha kooruma. Metall roostetab meil paari aastaga läbi - viimaseks näiteks murutraktor, millel paksust plekist niidukorpus lihtsalt rooste tõttu küljest murdus.
Vastu peab siin meretuultes vaid puidukaitsevahenditega töödeldud puit. Aga vildikaga kirjutamine ei tundunud hea mõte olevat, kulub maha, pleegib. Ja nii edasi.
Kuuri koristamise käigus tuli välja Lepatriinu pürograaf. Nõukaaegne, Narvas toodetud, pealepressitud hind 7 rbl. Tegin sellega mõned aastad tagasi talule esimese sildi, püsib siiani ja on loetav. Nii et miks mitte proovida. Materjaliks said vanad kuuririiulid ja tähtede põletamine oli parasjagu selline töö, mida sai terrassil kõhuli lamades teha.Kaks päeva kärsatamist ja valmis nad saidki, kõik 75, mille sordinime ma tean. Roose ja kibuvitsu on tegelikult rohkem, aga osa ostetud-saadud nimedeta. Sildid sellised kodused ja kööbakad, kuna kalligraafia (ega üldse miski, mida peab millimeetritäpsusega tegema) ei ole mu tugevaim külg. on kõik vähe ise nägu ja tegu.
Üks päev läks saagimise ja kopsimise peale, silte sai terve kärutäis.
Eilse hommikupoolikuga said kõik sildid endale läbipaistva pinoteksikihi ka peale.
Täna siis jõudumööda peenrasse.Nüüd natuke pikutamist-lugemist ja õhtul kell pool kümme mere äärde. Köögikata blogist innustust saades ässitasin ka meie küla tuld tegema, eile õhtul sai juba lõkked kokku pandud. Mina, hm, ässitasin ja juhendasin :). Õnneks on ka õmblused niipalju paranenud, et saan ka ise mereäärsest trepist üles-alla, meil ju pankrannik.
Lisaks veel kaks esmaõitsejat - üldse on roosidel meeletult õienuppe, nagu ilusaim aeg alles algaks.
Eileõhtused pihlakad mere taustal - pikka ja sooja sügist tahaks...

Laisklooma august

Avastasin, et olen juba üle kahe nädala kodus vedelenud. Aeg on kiiresti läinud. Ning hoolimata piiratud tegutsemisvõimest ja asjaolust, et aeg-ajalt läheb siiski valuvaigisteid vaja, olen laisklemist täiega võt nud. Lugenud läbi pool riiulitäit raamatuid, niisama unelenud. Kella mitte vaadanud - kui pimedaks läheb, on aeg tuttu minna ja valges taas üles tõusta. Natuke olen oma võimete piires siiski rohinud ka, mitte kohusetundest, vaid lihtsalt vajadusest end natuke liigutada.
Sügisene istutushooaeg jääb seekord ära. Mina ei tohi labida poole mitte vaadatagi ja Lepatriinul on paremas küünarnukis närvipõletik. Ei ühtegi augukaevajat. Aga ega ma sedagi põe, istutatud on sel aastal küllaga. Võib-olla olekski tark tegu nüüd natuke taimedel kasvada lasta ja vaaata, kuidas asi välja nägema hakkab. Kevade poole on ehk rohkem ideid ja terviski parem.
Seni aga naudin senitehtut ja tunnen, kuidas koduõhk ja lillelõhn kosutavad.
Puishortensia Annabelle valged pallid on sel aastal kuidagi eriti suured:
Gladioolid - see on ainuke koht, kus minu meelest oli meil tuulevaikne. Sellest hoolimata murdus üks sametpunane täna ära.
Üks sellekevadistest Kordese roosidest hakkas õitsema:
Caramella koos peiulilledega näeb nii armas välja. Nagu lillekimp.

Peiulilled on üldse mu suvised lemmikud, mulle meeldib nende mõrkjas lõhngi. Roosidele on nad heaks seltsiliseks ja tänapäeval on neid nii palju erinevaid:

Lõpuks on ilusaks muutunud ka käokingad ja päevakübarad.

Lõbus floksipere. Selles peenras kipub pisut kitsaks minema, tagaplaanil laiutav Ritausma on hiidsuureks kasvanud ja vajab harvendamist. Muidu hakkab see meenutama pundart, mitte peenart.

Pihlakad on punased ja õunad kukuvad puult - saadan homme ehk ühe kotitäie tööle, las lin
nalapsed mekivad ka eestimaist maheõuna. Poest seda ju ei saa ja endal pole meil õuntega midagi teha - üleelmise aasta moosigi veel alles ja õunamahla ei saa keegi juua, liiga hapu.
Kaubandusega on meil ikka tõesti nii nagu on. Mul on juba pikemat aega jube kalaisu, aga mida poes pole, on kala. Teisipäeval, kui arsti juures käisin, tegin tiiru Jaama turul. Ei lesta, ei räime. Ainult külmutatud monstrumid. Suitsuangerja eest oleksin varsti peaaegu et nõus uuesti end õmmelda laskma. On ikka mereriik küll - meil paistab meri vaat et aknasse ära, aga kui kala tahad, oled sunnitud poest ostma külmutatud Alaska pollockit. Mis iganes selle kala eestikeelne nimi ka oleks.

Kentuki Lõvi

Mida saab aias teha, kui ei saa a)istuda b)kükitada c)kummarduda. No igatahes saab terrassil lamaskleda ja lõpmatult raamatuid lugeda. Mingil hetkel läheb siiski üksluiseks ja silmad väsivad ära. Jalutada saab, kuigi mitte väga kaua. Seista on kehvem.
Üks poos, kuidas rohida, ongi Kentuki lõvi oma; üks põlv maas, teine üleval, käpad peenras. Kaua ei saa, õmblused hakkavad kiskuma.
Pikalirohimise juurutas valutava seljaga Lepatriinu juba kuu-kaks tagasi. Selleks läheb vaja paksu päevitusmatti, mis siis peenraga paralleelselt sättida ja seal peal mõnusalt ühel küljel pikutades rohida. Ainuke häda, et kippusin kangesti endale mulda vastu vahtimist tõmbama ja lõpuks nägin välja nagu murjan.
Muruniitmisest ei tasu niipeagi unistada ja ilmselt seetõttu läkski traktor puhtast solidaarsusest katki ning vajalik jubin saabub Stokkerisse alles kolme nädala pärast. Loodetavasti on meid sel ajal veel võimalik rohu seest üles leida.
Päevalilledega läks sel aastal uhkelt. Kevadel leidsin tontteabkustpoest pakikese pealkirjaga Päevalill, madal. Pildil vahvad täidisõieliselt kollased pumpsikud ja tagaküljel lubadus, et kõrgus kuni 60 cm. Noh, nüüdseks on need madalad päevalilled üksjagu üle kahe meetri kõrged ja õis hoopis säherdune.
Gladioolid aga on mul hoolimata kõige tuulevarjulisemast kohast ja 25cm sügavusele istutamisest ikka lääbakil ja ilma toeta püsti ei seisa.
Ja kui enam midagi muud teha ei ole, saab alati uusi roose pildistada. Eeldusel, et rakurssi otsides väga väänlema ei kuku.Viimane on Caramella. nimi j'i vist salvestamata ja uuesti laadida ei viitsi, Kõu on jälle üliaeglane. Juulikuu viimasel nädalal käisid Elioni tehnikud taas Wimaxi levi mõõtmas, no mida pole, seda pole. Ürglaanes elame.
Kui aga keegi julgeb siia ürglaande roose imetlema tulla, siis selle vastu pole mul midagi. Niipalju on tervist küll.

Üldse mitte roosidest

Reede lõuna ajal koju pääsenuna oli minu suureks rõõmuks ilm mitu päeva väga ilus, sai aias ringi kakerdada, terrassil lebotada ja muidu elust mõnu tunda. Niipalju, kui see vähem kui nädala jooksul peale katkilõikamist üldse võimalik on. Täna aga sajab nagu oavarrest ja ongi hea, ei pea voolikuid lohistama.
Mõned õied kah (jätsin roosid seekord lausa meelega välja).
Üks kellukas, mille ise seemnest kasvatasin ja mis sel aastal esimest korda nii rikkalikult õitseb. Uskumatu, aga ma olen isegi seemnepaki säilitanud, "Blue Diadem".















Meie esimene kobarpea õitseb, pisike alles teine, aga ilus:

Liiliad: kollane on Royal Gold, aga mustjaspunase silt kuhugi kadunud:

Üks päevaliiliapuntrasse eksinud iiris, mille sordist ei ole mul ka halli aimugi.

ja päevaliiliad ise, mida on mul vaid üks sort. Olen neid küll rohkem ostnud ja istutanud, aga kasvama pole nad läinud. See-eest need kollased on võimsad.

Liblikad armastavad päevakübaraid:

Edasi aga tuleb juttu hoopis faunast ja nõrganärvilistel soovitaks mitte edasi lugeda ega vaadata. Esiteks otsustas meie kaukaaslane hakata aiatöödes kaasa lööma ka muul moel kui aukude kaevamisega. Paar nädalat tagasi sai ta kätte ja murdis maha ühe muti ja üleeile õhtul rippus tal hambus teine. Nii et hetkel on vist päris mutivaba olek, eile hommikul polnud ühtegi värsket kuhilat.
Eile aga kohtasin üsnagi värskelt niidetud murul hoopis teistlaadi külalist. Esimese hooga ehmatasin end õhku, sest ussid pole mu erilised lemmikud ja ega esimese hooga saanud aru ka, kas see värskeltniidetud murul siuglev poolemeetrine volask on rästik või nastik. Aga teisel vaatamisel nägin kollaseid "kõrvu" ja rahunesin maha. Arvasin küll, et selle ajaga, kui ma majja fotoka järele komberdan, on tüüp jalga lasknud, aga tema oli hoopis priske konna kätte saanud ja maiustas mõnuga. Ei lasknud end minust üldse häirida ja lubas oma lõunasööki igast rakursist pildistada. Öelge veel, et ussid on ilmetud...minu arust on tal vägagi naudisklev ilme.

Tervisest aga kirjutan teises blogis millalgi pikemalt. Nii ja naa.

Inglise hommikusöök

Minu helesinine unistus tänahommikusest pikast kohvijoomisest päikeseterrassil hajus, kui ma kella kaheksa paiku ärgates katusel vihmakrõbinat kuulsin. Aga ega ma sellepärast jonni jätnud, milleks siis kevadel katusega terrass ehitatud sai - meie kliimas ikka täiesti asendamatu asi. Ainult 15-kraadise temperatuuri vastu aitas paks hommikumantel ja nii saigi peekon, praemuna ja kohv siiski värskes õhus manustatud. Ees ootab ligi kaks nädalat surutust umbsesse palatisse ja seetõttu on iga värske õhu molekul on sel taustal hindamatu väärtusega. Seda enam, et viimase nädala ülipikaks veninud tööpäevade tõttu pole ma juba nädal aega aias õieti käinudki.
Lõpuks hakkasid ikkagi varbad külmetama ja sokke ma ei viitsinud otsima minna. Tuli tuppa kolida. Vähemalt ajalehed jõudsin lõpuks läbi lugeda.
Rohukasvule mõjub see sadu igatahes hästi, pole nagu aru saadagi, et eelmisel nädalavahetusel niidetud oleks :(. Tänaseks lubab ilmateade ka padusadu päeva lõpuni, nii et plaanil tööle minna ja mööblitõstjaid kamandama hakata pole häda midagi. Rääkimata sellest, milline nauding on teada, et tööle sõidan nüüdsest vähem kui pool tundi endise tunni asemel.
Homseks lubab vähe leebemat ilma, ehk saab ka rohkem õues olla.