Tagasivaade palmipuudepühale,

eesti keeles ka urbepäevaks nimetatud päevale. Mis rahvatraditsioonis pidavat olema suure paastu viimane pühapäev, vaikne ja mõtlik päev, kui tohib mõelda ainult headele asjadele.
Headele asjadele sai mõeldud küll, aga eriti vaikne ei olnud. Nii ilusa ilmaga kusagil mediteerida oleks minu jaoks ilmne liig olnud. Nii müttasingi terve laupäevase päeva ihuüksinda võsas. Sai kõik õunapuude mahavõtmisest alles jäänud oksarisu kokku koristatud ja üht-teist veel. Seda ma ütlen, et bensiinimootoriga mootorsaed on üks naistevastase vandenõu produkt, ma olen meie kahte Stihli korduvalt Stokkerisse tassinud, meeste käes lähevad paugust käima, minu käes mitte. Ju ma ikka ei suuda nii jõuliselt tõmmata. Võsalõikuriga pole õnneks mingit probleemi, selle ma sain käima küll. Panin endale suure vihaga selleks nädalaks kirja, et ostan ühe elektrimootoriga kettsae.
Pühapäevane ilm oli sama ilus ja maadlus okstega jõudis võiduka lõpuni ning üks oksakuhi jõudis ka ära põleda, kaks tükki ootavad veel järge. Äärmiselt nohune õde tuli ka appi ja kahekesi saime kuuritaguse enam-vähem puhtaks.
Siis jõudis järg kahe kuuriehitusest jäänud plokihunnikuni ja kuigi ma ei taha teada, mis üks plokk kaalub ja kui mitu korda see kaal lubatu ületab, sain oma peenrakasti õhtuks ikka valmis. Õde aitas ka viimase rea plokke tõsta ja risu sisse kuhjata. Sellega seoses Muhedikule küsimus, kas sellesse kõrgpeenrasse mulla ja alloleva oksa-leherisu vahele peaks ka midagi panema, geotekstiili näiteks? Igatahes siin esimene kiht koos aluspõhjaga:

Ja siin valmisvariant (ilma mullata, aga esimene lilleke juba sees)
Ja et mul õhtul igav ei hakkaks, helistas veel ammu ära räägitud pottsepapoiss ja ütles, et hakkaks esmaspäeval ahjuladumisega pihta, nii et tuli hakata suurest toast vaipu-kardinaid-mööblit kokku lükkama ja kinni katma. Tehtud see sai, aga kui ma pool üksteist voodisse prantsatasin, siis järgmisel hetkel magasin ka. Hommikul selgus, et olin allkorrusel köögis tuled põlema unustanud. Koertel valgem magada.
Esmaspäeva hommikul oli pottsepapoistega ehituspoe ees kokkusaamine kokku lepitud, selgus aga, et majanduslangusel on üks üllatav kaasnähe ja nimelt defitsiit, Keilas polnud pooli vajaminevaid asju müügil. Muud ei jäänud üle, andsin poistele sularahapaki pihku, nemad läksid materjale otsima ja mina tööle.
Kogu selle madistamise tagajärjel on mul hetkeseisuga päris hea meel, et mul argipäevadel istuv töö on :)