Nipet-näpet

Kasvuhoone sai eelmisel nädalal püsti. Ichliebedich ei aidanud, aitas Jakobsoni portree. Töömees pani kokku, aga kulutas sellele terve päeva. Ausalt öeldes on tulemus selle raha eest ikka üpris nikats, ma pole üldse kindel, et julgen selle asjanduse sügistormide meelevalda jätta. Tundub, et need hädised klambrid, mis makroloni kinni hoidma peaksid, meie tuulises õues küll vastu ei pea, igatahes juba tänase tuulega lendas üks sein kaks korda minema. Peab midagi välja mõtlema. Aga kasvuhoonest ja ühest kõrgpeenrast, mis nüüdseks ka enam-vähem valmis, peaks meie pere pisikese värskevajaduse täielikult rahuldama. Kõrgpeenrasse pean küll veel paar kotti mullasegu ostma, sest sügisel ostetud muld on raske ja kipub paakuma. Krookused aga, mille areng vahepealsel külmal ajal lausa seisis, möllavad nüüd täiega.
Aiavaasi krookuste istutamine aga ei olnud hea idee, need pole siiamaani õitsema hakanud, kuigi on vaat et kõige valgemas ja soojemas kohas. Ilmselt oleks pidanud selle vaasi kasvuhoonesse panema, aga seda mul siis veel ei olnud. Üldse peab kahjuks tõdema, et sibullilledega mul eriti ei vea, tavaliselt on järgmisel aastal peale istutamist kõik imeilus, aga siis hakkab järjest hõredamaks muutuma ja paari aasta pärast pole enam midagi järel. Praegugi on tulbipeenar kaunis hõre. Ei oskagi arvata, mida ma valesti teen või mis neile meie aias ei meeldi. Eilne päev läks aiatööde suhtes suhteliselt aia taha. Teist aastat järjest tegime ühise külakoristuse, riigimaantee serv ja mererand. Kuna valla tellitud prügikonteiner jäi poolikuks, saime lahti ka oma ehitusprahi kuhilast, abivalmite naabrite abiga lendasid ehitusjäätmed linnutiivul autokasti ja kastist konteinerisse, minu rolliks jäi ainult Lumehelbekese rooli keerata, Üks pinnuks silmas olnud asi jälle õuelt kadunud.
Lõpuks istusime külarahvaga kella neljani õues, praadisime ja sõime pannkooke (naabrimehe idee, päris vahva vaheldus grillimisele) ja tundsime end päikese käes mõnusalt.
Kahe päeva jooksul aga said siiski ettekasvatavate suvelillede seemned mulda ja kasvuhoonesse. Täna peaks gladioolipeenra tekitamise käsile võtma, olengi pisut hiljaks jäänud. Lootsin, et poiss ilmub välja, aga sellel nii palju tegemist, et pole mitu nädalavahetust näole andnud.
Aknalaual kasvatatud kurgitaimed aga läksid viimseni välja. Tärkasid ilusti, kasvatasid ka esimese pärislehe, ja siis hakkasid leheservad valgeks tõmbuma ja kutud nad olidki. Edaspidi loobun toas mullaga sodimisest, sest see pole miskipärast esimene kord, kui nii juhtub.
Majatagune terrass hakkab ilmet võtma ja kolmandik katust on värvitud, nii et paari nädala jooksul peaks selle aasta suuremate ehitustöödega ühele saama. Miskipärast tekib nagu alati, tegevuse käigus plaane järjest juurde, aga asjad paneb paika pärast kõiki neid suuroste (auto, ahi jms) alatoitluse all kannatav pangaarve ja ausalt öeldes ka ei viitsiks vahetpidamata ehitusmeestega jageleda. Õde juba eile oigas, et tahaks kodus natuke rahulikult olla ja mitte üle pooleliolevate ehituste hüpata. Lohutasin teda sellega, et mai keskpaigaks peaksid suured asjad valmis olema ja siis on terve suvi veel ees.
Pärnadealune varjuaed aga näeb pärast risust-rägast puhastamist välja selline: Isegi naabrimehed oigasid, et oi kui ilus. Naabrinaistest rääkimata. Kevadisi õitsejaid sinna küll juurde vaja ei ole, juurdeistutamisel tuleb vaadata suvel ilusaid olevaid taimi. Olen kõik aiapoodide koduleheküljed läbi kamminud, aga karulauku, metspipart ja kuutõverohtu ei leia mitte kusagilt. Järgmisel nädalavahetusel on Alansi laat ja ülejärgmisel Luige laat, peaks sinna vaatama minema, äkki leiab midagi põnevat.
Peenras on õitsemist alustanud kirgaslill ja püvilillede kasv pani mind lausa jahmatama.
Maja ümbrus on suur lilleväli, sest sillad ja lõokannused õitsevad meil umbrohuna, sinililledest, ülastest ja kuldtähtedest rääkimata.
Tänane vaatepilt sauna aknast aga võttis mul esimese hooga suu ammuli ja juuksed peas püsti. Et naabripoiss võib meie kaukaga kõike teha, seda ma tean. Aga tema kaheksakuise taksikutsika suhtes ma nii kindel ei olnud. Kogu pildilolev tegevus toimub kauka ketiterritooriumil.
Taks igatahes tunnistati omaks, aga õhtuks oli meie tibi ümber tema karglevast rakatsist kaunis tüdinenud.
***
Omadest tegemistest said täna väetiseportsu kätte roosid, sibullilled ja okaspuud. Pottidesse said Hortesest ostetud hostad. Tasaseks pottseppade bussi poolt õuele jäetud roopad. Paika veetud sadakond meetrit voolikuid. Gladioolipeenar peaaegu valmis - homme pean puitpalissaadi juurde ostma, ma olin miskipärast kindel, et mul on teda rohkem kui üks rull. Aga ei olnud.
Kaktusel võtsin talvekatte maha, tänutäheks lõi ta mulle okkad kätte. Läbi voodriga nahkkinnaste. Siis takerdusid Rote Flamme ligi kahemeetrised võsud juustesse. Need okkalised peletised võiksid vähe tänulikumad olla selle hoole eest, mis neile osutatakse...
Ja saigi üks imetore nädalavahetus läbi. Peaaegu.