20. veebruar 2009

Kevadmõtted

Peaks tööd tegema (mida pole sugugi vähe), aga pilk kisub õue, kus tõusva päikese kiired lumevaibale pikki varje heidavad. Kevadmõtted on juba jupimat aega peas kummitamas, kuigi külma aega jätkub veel vähemalt kuuks ajaks. Ilus talv on olnud, loodusele peaks see ühtlane külm ja lumekate hea olema - näis, kuidas mu enamjaolt katmata, ainult mullatud roosid selle üle elavad. Aga tõsist külma pole meil ka olnud, paaril üksikul ööl -15 kraadi. Roosid on Kordesest ja Peter Boylesist tellitud (Deia saab ka ühe Merineitsi, kui tahab, kui ei taha, pole ka hullu...). Maitsetaimede tõusmed (esialgu lillepottides) kasvavad lausa silmnähtavalt.
Muhediku kõrgpeenra idee vaevab. Olemas on idee ja kuuriehitusest üle jäänud plokid (kuna muutsin eksi algse plaani kõrgust madalamaks, see hakkas pigem katedraali kui kuuri meenutama). Kohta välja mõelda ei suuda. See koht, kuhu sobiks, on settekaevule ja biopuhastile liiga ligidal ja pinnasesse imbuvat keemiat (pesupulbrid, nõudepesuvahendid) pärast sisse süüa küll ei tahaks. Isoleerida, aga kuidas ja millega?
Teine asi, et kas plokkide olemasolu on ikka piisav põhjus selle peenra rajamiseks, kui aus olla, siis meie peres on lihtsam üles lugeda see botaanika, mida süüakse, kui see, mida ei sööda. Söödavateks taimedeks loetakse meie peres till, sibul, seller, petersell, lehtsalat, jääsalat, tomat, kurk ja paprika. Kõik, nimekiri sellega piirdub, mingeid kapsaid-kaalikaid-porgandeid-herneid pole mõtet maja lähedalegi tuua, need rändavad puutumata prügikasti. Tomati ja kurgi isekasvatamises pole ma veel sugugi kindel ja kas sellele maitserohelisele eraldi peenart ikka vaja on, äkki piisab pottidest... mõtleme. Esialgu maa veel külmanud.
Varjuaia plaanid hakkavad vaikselt kontuure võtma, esialgu mõttes, mitte paberil. Aga nii see minu puhul tavaliselt käibki, olen endiselt kehv paberilepanija ja seda paganama GardenComposerit pole ka talve jooksul puutunudki... Rääkimata videote monteerima õppimisest ja muudest asjadest, mille peale vargsi keelt limpsanud olen (nagu siidimaal). Mõistus hakkab ikka juba vaikselt virgumise märke ilmutama, päevad ka pikemad ja talveuni vist lõppemas.
Ja kui mõni targem inimene mulle ütleks, mis lilled mul aknalaual talv läbi õitsenud on (paremal pildil). Ostsin eelmisel suvel Hansaplandist suvelillede nime all, sügisel korjasin lihtsalt naljapärast tuppa ja siiamaani õitsevad.

6 kommentaari:

  1. Ma véoin eksida aga minu meelest on vist see alatiõitsev begoonia

    VastaKustuta
  2. Begonia semperflorens (e alati6itsev), mitte roosikas. Mul on neid ka mitut sorti.
    Trv, Kaaren

    VastaKustuta
  3. Alatiõitsev begoonia jah, roosbegoonia õis ju hoopis teistsugune.
    A see kõrgpeenar- võib rahulikult ju biopuhasti juures olla. Ta on ju maast kõrgemal ja see kapillaarniiskus neid kemikaale nüüd küll niimoodi üles ei tõmba, et taime rikub. Kui peenart tõstad, siis alumiseks kihiks tuleb niikuinii mingi sodi - puuoksad, niidetud hein jms panna, ega Sa kõike mullaga saa täita. Mina kasvatan kõike söödavat (peale põõsaste:) just neis 3 peenras. Igat asja nati ja kui tarbin, siis ka külvan vahepeal juurde.

    VastaKustuta
  4. Aga see peenar tahab vist pidevat kastmist? Kuivab ju kiiremini kui tavaline peenar?

    VastaKustuta
  5. Ei kuiva, kui substraat on algul (s.t. peale valmimist) korralikult vetitatud. Peale tänavust talve, vähemalt meil, teeb seda lumi. Ta vajab kastmist samapalju kui iga teinegi köögiviljapeenar. Minu tähelepanekute järgi hoiab ta niiskust isegi veidi paremini, sest teisi peenraid kastes tõmbab ümbritsev kuivem maa selle kastetud niiskuse kiiresti endasse.

    VastaKustuta