Kuni Su küla veel elab

Olen enese jaoks avastamas Eestit, mille olemasolust tippjuhi pikkade tööpäevade, töölähetuste, konverentside ja esindusürituste kõrval aimugi polnud. Jah, loomulikult olin ma käinud Luige laadal ja Türil ja ..., aga ma ei suutnud kunagi lõpuni mõista, miks M silmad laadale minnes alati särasid ja miks ta nii väga ka väiksematele laatadele minema kippus. Mis minu jaoks olid käivet vaadates üks mõttetu ajakulu ja diisliraiskamine.
Nüüd mõistan. Tema töö oli ju enamasti kodus. Päevade kaupa üksinda, tippjuhist kaasa mööda maailma ringi tuuseldamas. Nädalavahetuse väikelaat vaat ainuke võimalus inimestega suhelda. Erinevalt minust müügitöö meeldis talle.
Eneselegi ootamatult olen ennastki kahelt kodukandi väikelaadalt leidnud. Aiafirmat tutvustanud. Seebikorvi kõvasti ja ehetestendi ka niipalju tühjemaks saanud, et ruumi taas uute tegemiseks. Sest tegemine on kõige mõnusam.
Tänahommikune ilm oli küll selline, et poleks lubanud minna, poleks jalgagi uksest välja tõstnud. Tuiskas ja Madise teele keerates oli selge, et ühtki sahka siin käinud ei ole. Kiirus püsis 40 peal. Kaheksa kilomeetri pärast Padise poole keerates läks natuke paremaks ja kohale ma jõudsin.
Need kodukandilaadad ongi vist toodete poolest kõige lahedamad. Sest osalemine on tasuta ja see toob kohale inimesed, kellel on tõesti vaid mõned oma kätega tehtud asjad pakkuda. See-eest asjad, mida kusagil mujal ei näe. Ringi liiguvad lahedad jõulumemmed ja soovijatele tehakse vastavalt ilmale kaariku- või saanisõitu.

Lisaks kõik need lõhnad. Sink, mis paneb isegi mul, alaliselt isutul (kaalukaotus viimase viie kuuga 12 kilo) suu vett jooksma. Kodused verivorstid. Kahetsen, et kodusüldist ilma jäin, see osteti nii kiiresti ära. Väikesele perele pole mõtet ise keeta, viimane katsetus paar aastat tagasi lõppes sellega, et lõpuks keeldusid süldist isegi koerad.
Mõnus päev oli, lõppedes teleka ees, raamat kaenlas ja nurrukera kõhule kleebitud.
Korralik ravikass peaks ennast vist küll pigem seljale kleepima, sest juba nädal aega vaevab mind täiesti idiootlikut sorti seljavalu. Kõike saab teha - seista, istuda, puid tassida, lund lükata, Aga vaat pikali olla on valus, pikali olles keerata veel valusam. Mis teeb valuvaigistiteta magamise võimatuks. Peab ikka mõne kiropraktiku juurde aja kirja panema, kes mu arvuti ees taas lömmi istutud lülisamba paika paneks.