27. august 2016

Viskame kildu ja pistame puuri

Muru õnnestus enamjaolt juba kolmapäeval ära niita, õnneks oli kuiv ja ootamatult neljapäeval sissetulev grupp heaks stimulaatoriks. Umbrohuga tegelemiseks polnud aega, aga enamikku gruppe ei huvitagi peenrad ja taimed mitte kõige vähemalgi määral, nad tahavad ainult ilusates kohtades käia. Tavaliseks on kujunenud marsruut näiteks Keila-Joa loss, Laulasmaa, Aaviku aed ja Pakri tuletorn.
Lepatriinu suutis neli päeva kuuri koristada. Ma ei julge sinna enam sissegi minna, sest ilmselt on ka kõik kruvid pikkuse järgi ära sorteeritud ja mina teen seal nagunii ainult pahandust, ajan taimede pakkimisel näiteks mulda maha. Aga väga puhas ja korras on. Enamik kadunud asju tuli ka välja. Vahepeal on küll tunne, et hoonetel on iseloom ja tuleb meelde nõia maja Deborah Harknessi romaanis "Nõidade avastus" kus ühel majal oli kombeks asju peita ja siis neid oma suva järgi uuesti kätte anda. No mul on tunne, et see nõiamaja ja meie maja on omavahel kaugelt sugulased, ka meil kaovad osa asju mingiks ajaks jäljetult ära ja siis ilmuvad välja kõige ootamatumatest kohtadest. Muuseumi seina jaoks mõeldud värvi purk, mida me Lepatriinuga mõlemad mitu päeva taga otsisime, osutus näiteks keset kuuri lauda seisvaks. Jne.
Neljapäeval ainult kimasin. Hommikul esimese asjana kuuri taimepakke pakkima, siis kimasin autoga Keilasse, sealt bussiga Tallinna kolleegi ametivahetuspeole, bussiga tagasi, autoga poodi, kus avastasin, et olen pangakaardi koju jätnud, õnneks oli natuke sularaha. Siis koju, siis omakülamehe juurde värsket lesta ostma (tagasiteel pidin äärepeal kraavi sõitma, sest esiistme ette maha pandud lestakott kukkus perutama...). Ja siis pangakaart kaasa ja uuesti Keilasse, sest sügisväetist on potitaimedele vaja. Õhtuks olin sellest kimamisest nii kutu, et suutsin vaid paar ülast ja vesikanepit maha istutada ja kaks kilo muruseemet laiali loopida. Täpselt õigel ajal, sest öö läbi sadas vihma ja ehk jõudis ka midagi sinna suurte puude alla, mida ma kangekaelselt rohelisemaks üritan muuta.
Natuke ka muruseemnete siseelust. Seda ma tean juba aastaid, et nii nagu toidu puhul, tuleb ka väetisepakk enne ostmist teistpidi keerata ja koostis läbi lugeda, sest reeglina on kõik need uhkete ilupiltidega pakid sama sisuga. Et sama toimub ka muruseemnega, oli uudis, sest tegelikult ma pole eriti palju muruseemet ostnud, meie muru on on looduslik. Võtsin riiulilt Eesti Murude varjumuru paki, mis oli ikka üsna kallis, üle kaheksa euro kilo ja võrdluseks riiuli teisest otsast Baltic Agro Koduaiamuru ja oh kui armas, mõlema paki koostis oli sajaprotsendiliselt sama, lihtsalt koduaiamuru oli kaks korda odavam.
Reedene päev õnnestus ka minul palgatöövabaks teha. Lepatriinu ehitas mulle neljapäeval puuri. Olin vist juba paar aastat vingunud, et mul pole kasvuhoone juures ruumi, kuna koera tross ulatub liiga kaugele. Selle asemel, et koer teise kohta kolida, tehti mulle ja taimedele puur :). Seda puuri ma siis hommikul kohendasin ja koristasin, viimaks ometi on ruumi ka sellistele taimedele, mis mingil põhjusel toibutamist vajavad ja müügiplatsile ei kõlba.
Teised puurid tõin paar nädalat tagasi Lääne-Ristist. Vabandan siinkohal Triinu ees, kelle majast ma ilma isegi helistamata mööda sõitsin, aga tulin Haapsalust nõupidamiselt, oli kiire ja olin koos kolleegidega ning lisaks kallas ka korralikult vihma. Ma ei ole oma aias siiamaani ühtegi puud võrku ega puuri toppinud, sest närimiskahjustusi ma tean selle kümne aasta jooksul, kui ma ise puid istutanud olen, täpselt kolme ja needki aastatetagused. Kuna minu jaoks on aias olulised pigem suured plaanid ja vaated, taimed teisejärgulised, siis mind need koledad võrgud taimede ümber häirivad nii palju, et ma ostan pigem uue taime, kui et seda võrku kuskile panen. Nagu öeldud, pole eriti põhjust ka olnud, rohusööjatel on läheduses mahlakat võsa küll ja see maitseb kindlasti paremini ja kodusemalt kui minu veidrad võõramaa taimed.
Puure on meil vaja kaitseks hirmsa eluka eest nimega inimene, ma ise kaasa arvatud, sest kes tont enam kevadel mäletab, millise kivi juurde midagi istutatud sai, kevadel kipub esimene suurem niitmine alati hiljaks jääma ja põõsa- ja puuhakatised ei paista heina seest välja. Selleks otstarbeks on Lääne.Risti tehase linnupuuride nimelised lilletoed tähistamiseks parimad, sest on 140 cm kõrged ja paistavad igal juhul silma. Hind on ka odav, miinuseks mahulisus, isegi minu autosse, mis passi järgi peaks olema seitsmeistmeline ja millest on viie liigse istme eemaldamise tagajärjel minikaubik saanud, mahub neid vaid kümmekond.
Reede pärastlõunases leitsakus hakkasime killustikku vedama. Lepatriinu remontis maja läänekülje teed, pani mõned eiteakustilmunud plaadid juurde ja vedas täitekildu, see on looduslikult üks väga savine ja ligane koht, aga kuna ühendab maja töötsoonidega, on väga oluline, et siit peab olema võimalik kasvõi toasussidega läbi lipata. Plaadipanemine tuli tal väga hästi välja, aga nagu ta ka ise hiljem tunnistas, pole see kõnniteekivi paigaldamine mitte naisterahva töö, ikka räigelt raske. Mihkel on teeserva juba kraapida üritanud, sest on ilmselt kindlalt veendunud, et Lepatriinu peitis sinna mõne kobedama kondi, miks ta muidu seda nii hoolega kattis ja mattis :)
Mina vedasin majaesise tee või kuivoja peale neliteist käsikärutäit killustikku, sest seal oli killustikku liiga vähe ja kohati paistis aluskate läbi. Kus aga kate paistab, seal on meil kohe sammal, seened ja sambla sõbrad ja sugulased. Pool jäi veel teha, aga rohkemaga polnud randmed nõus. Kui kellelgi tekib küsimus, miks me käsikärudega veame, kui traktor olemas, siis paraku on tänu majaümbruse kivimürakatele meil mõnes kohas nii kitsas, et traktor ei mahu lihtsalt läbi. Kivimürakad aga on nendes kohtades viimasest jääajast saadik, nii et süüdistada pole kedagi. Lisaks on kõige raskem osa killustiku ja kruusa vedamisel mitte selle mõnekümne meetri käruga läbimine, vaid hunnikust kärusse kühveldamine.
Päeva lõpuks saabus õuele terve varandus, R saabus töölt, valge laev laeni pappkaste täis, mis muidu nende ettevõttes oleks vanapaberiks läinud. Tükiks ajaks mure murtud, kaste nüüd väga pikka aega ostma ei pea ja see on korralik kokkuhoid, sest üks pappkast maksab euro ringis.
Õhtu oli nii imeliselt soe, et pärast sauna oleks täiesti võimalik olnud terrassil olla, paraku on meile ilmunud kutsumata majanaabrid. Vapsikud on Lepatriinude toa seina sisse endale pesa ehitanud ja kui muidu on nad suhteliselt rahumeelsed, ajas pimeduse saabudes terrassisoojendaja sisse lülitamine neid ilmselgelt närvi. Esimesed külalised kannatasime välja, aga kui ümber peade hakkas juba kümmekond karvast dirižaablit põrisema, ütles närv üles ja tuli tuppa kolida.
Täna on plaanis rahulikumalt võtta. Timolt saadud 230 tulbisibulat ootab maha istutamist, aga seda saab tasakesi ja mõnuga teha. Sada sibulat 'American Dream', sada 'Ĺingerie' ja emotsiooniostuna 30 'Danceline' sibulat, millele mul veel kohta pole välja mõeldud. Paari nädala pärast peaks saabuma ka Hollandi ühistellimuse tulbid, sada 'Banja Luka' ja sada 'Óllioules'. Sest lõpuks on mulle kohale jõudnud, et suures aias peab ühte sorti palju olema, muidu läheb pilt liiga kirjuks ja närviliseks.
Kliima suhtes kulgeme endiselt sisemaaga teises ajavööndis, osa flokse alles hakkab õitsema, kobarpead avasid esimesed õied ja hortensiad hakkavad tasapisi roosakamaks minema.


Ja õhtul on muinastulede öö.

23. august 2016

Aiaajaloo päev

Välimüükidest olen ma üldiselt loobunud, liiga raske ja liiga vähetulus, pealegi peale täiskohaga tööle hakkamist tahaks nädalavahetustel kodus olla ja puhata, mitte kusagil ringi tilbendada. Aga Ohtu külla ja Muru tallu Aiaajaloo päevale lasksin end siiski meelitada, sest tegemist oli pigem kultuuri- kui aiandusüritusega. Esinejad ka hoopis teistsugused. Ja mis peamine, omakandi üritus ja neid peab ikka toetama.
Kohapealt ostsin korraldaja väljaantava ajakirja Pööning ka, enne polnud aimugi, et nii tore väljaanne on turule tulnud, tavaliselt eriti ajakirjariiuli juures ei käis. Sisult meenutas pisut omaaegset "Kunst ja Kodu", ainult kaasaegsemal tasemel. Ilusad pildid ja vähe reklaami. Veebileht ka olemas, www.ajakiripooning.ee
Taimemüüjaid oli vähe, Aavikuemand, Rosmakor, Valgeanso, Tatraoru, Polli puukool ja Helga ettevõtmised. Midagi pakkus ka Vabaõhumuuseum oma kogudest.





Rohkem tuldigi üritust nautima ja loenguid kuulama, seetõttu olin õhtul kassat kokku lüües pigem positiivselt üllatunud.
Loengutel kahjuks kõigil osaleda ei saanud, käisime kaasasolnud sõbrannaga kordamööda. Üheks huvitavamaks teadasaamiseks oli, et naat toodi keskajal Eestisse Kesk-Euroopast toidu- ja ravimtaimena esialgu kloostriaedadesse. Invasiivne võõrliik seega. Eks ta meile siis paarikümne kilomeetri kaugusel asuvast 1310.aastal asutatud Padise kloostrist kolis.
Ise ei suutnud ka päris näppe vaos hoida. Rosmakorist antiikroos Chianti, Tatraorust parkjuur ühe roosipeenra augu täiteks. Ülli-Riinalt jäid näppu kaks sooaia taime,

Tundub, et väiketootjatest ei pinguta enam keegi potile kleebitavate etikettidega, mis on ka mõistetav, sest väikeses koguses ilmastikukindlate etikettide tootmine on röögatult kallis ja pildistav telefon tänapäeval igaühel taskus. Samamoodi googeldatakse kohapeal kähku põneva taime kohta info netist, nii et ega sel pingutamisel polegi eriti mõtet. Nimetus ja hind on olulised.

Kuna päev oli väga palav ja päikeseline, olin õhtuks päris surmväsinud ja esmaspäeva hommikul oleks tahtnud pigem magada, mitte tööle minna. Aga midagi polnud parata. Järgnes üheteisttunnine tööpäev kontoris ja koju jõudes kukkusin voodisse ja magasin hommikuni unenägudeta und. Aed näeb täiesti õudne välja, sest aiatööde jaoks aega ei jää, naat laiutab peenardes ja muru on üle pahkluu, aga ka täna on vaja muud tööd teha. Kui õhtul jõuaks olulisematest kohtadest muruniidukiga üle käia, oleks seegi hea.

20. august 2016

Abiks algajale samblakasvatajale

Sammal on ilus, sammal on mõnus. Klanitud ja mürgitatud euromurule eelmistan ma iga kell mõnusat samblavaipa, mida meil on sadu ruutmeetreid. Seal on nii mõnus paljajalu olla ja lisaks vajab samblamaastik palju vähem ja harvem niitmist. Niita tuleb muidugi ikka, sest naat, võilill ja muud visa hingega tegelased tulevad läbi. Ikkagi on ilus.
Aga kõik ilusad asjad võivad muutuda tülikaks, kui neid liiga palju saab. Mul tuleb alati pisut creepy tunne peale, kui ma jälle kuskilt loen õpetust, kuidas kivide peale sammalt kasvatada...meie metsaaias sammaldub kõik iseenesest, eriti tänavusel niiskel suvel, mitte ainult nähtavalt vaid ka  lausa kuuldavalt. Kivid





Puud
Maja vundament
Kõik oleks väga tore, kui see sammal nii pagana seltskondlik ei oleks. Alguseks on kõik hästi, mõnus armas samblakiht. Aga juba suve teisel poolel või hiljemalt järgmisel aastal on samblasse sisse kolinud kodanikud Võilill, Teeleht, Orashein ja muud tegelased, keda ma kõiki ei tunnegi. Viimaselt pildilt on hästi näha, kuidas sammaldunud praod kõikvõimalikku kräppi täis kasvavad ja oikuiraske on seda sealt kätte saada. Meil on maja ja kuuri vahel ca 50m2 plaaditud ala, mis ideaaltingimustes võiks välja näha selline või natuke veel parem,
Paraku hakkas ta selline välja nägema peale nelja kärutäie sambla allüürnike eemaldamist ja komposti vedamist ja kõike ma kätte ei saanudki. Ilm sobis selleks tööks ideaalselt, peale mitmepäevast vihma tulid umbrohud kenasti enamjaolt juurtega välja. Puhas käsitöö ja kiskumine, on küll olemas mingid kivivahe eemaldajad, aga minu meelest pole neist eriti abi, sest need lõhuvad võililled ja orasheina lihtsalt ära, mitte ei juuri välja. Õhtuks olid sõrmed ja randmed korralikult valusad. 
Mõnel kuival suvel jääbki see töö tegemata, sest kuivaga istub sammal koos oma sõpradega kivivahedes nii kõvasti kinni nagu kitt ja pealseid võib katkuma jäädagi. 
Samamoodi tuleb tagaaia suurtelt kividelt aegajalt sammal lihtsalt pealt ära koorida, sest muidu pole paari aasta pärast enam tegemist kivi, vaid künkaga, mille otsas kasvavad algul seemnetega külvajad ja varsti kolib ka naat sisse. Seda pole õnneks igal aastal vaja teha, teen siis, kui kivi juba näha ei ole. 
Tänasel imeilusal Taasiseseisvumispäeval on ka imekaunis ilm, juba kell üheks hommikul oli terrassil puuvillases kleidikeses kohvi juua palav ja pärast paari tellimuse kokkupanemist ootab ees aiapidaja lemmiktöö istutamine. Puud ja põõsad ning Milda käest saadud tarda tulbid, mille olemasolu olin ma vahepeal otse loomulikult ära unustanud :)
Ilusast ilmast tunnevad rõõmu ka karvased, hommikul oli eriti vahva vaatepilt, kuidas õues öö veetnud Aalu tuppa saabudes kahe hiidkoeraga tervitas, peaga vastu kahte suurt koonu puksis, kõva nurr ühelt poolt ja kahe saba lehvimine teiselt poolt...ütle veel, et kassid ja koerad ühist keelt ei leia. Pilti sellest kahjuks ei saanud, sest nagu tavaliselt, pole headel momentidel ühtki pildimasinat käepärast. 

18. august 2016

Homseks lubatakse suve

Tervelt kolmeks päevaks. Mere ääres +20 ja päike on juba suvi. Pühapäevaks lubatakse ka kuiva, aga jahedamat. Mina ei virise ka kolmepäevase saju üle, mis just mööda sai. Mujal Eestis on selgelt vett liiga palju, aga meil pole isegi tiik veel täis saanud. Vähemalt müügiplatsi ei pea kastma, päris kõva kokkuhoid.
Kõigepealt natuke kolepilte. Nii näeb välja kruusamultši ala, kus all on kangas ja peal kõva kiht killustikku, kaks nädalat tagasi oli laitmatult puhas. Mürgitada ei taha, põletusrohimisest pole nii lopsaka umbrohu puhul mingit tolku.
Aga džunglipuhmikud mulle meeldivad. Ma ei saa öelda, et ma neid üldse ei suuna, aegajalt ikka midagi kaevan ja rohin välja ja siin on jõgi-ristirohi ilmselgelt liiale läinud ja vajab taltsutamist. Ristirohu ees paremal Kata käest saadud tundmatu elulõng on sel aastal eriliselt lopsakas.
Tiigiäärne džungel vajab ohjeldamist, aga isegi ei tea, kas sel aastal enam jõuab ja kas sel üldse mõtet on, meil selliseid suviumbrohtusid pole, sest pole põlde, kõik on risoomidega


Asi näeks päris metsik välja, õnneks annavad niidetud alad õhku ja ruumi. Kuigi jah, niidetud on nädal tagasi.




Hortensiadžungel. Tiiger all paremas nurgas :)
Kuuritagune džunglisaar, ligi neljameetrine saarvaher Flamingo on nii kirju, nagu õitseks suvi läbi ja pole kunagi külmakahjustusi saanud.
Üle tüki aja üksinda kodus on täiesti imelik olla esimesel õhtul. Värske Magister laskis juba eile hommikul jalga, ema viisin linna täna. Sain selle sõidu õnneks ühe suure klienditellimusega ühitatud, sest eile õhtul selle tellimuse kolmandat kärutäit kokku vedades hakkas õudne, mismoodi seda kõike pakitakse, ühte taime viis, teist kaheksa...ja Raplamaa polnud summat arvestades üldse kaugel, õnneks tuli välja, et nii minul kui kliendil täna Tallinna asja ja Järve Keskuse parklas sai üks auto tühjaks ja teine täis laotud.
Kui ikka tõesti ilusat ilma tuleks, siis saaks ehk nats rohida, kriitilisemaid kohti. Õuekaktust ei tahtnud pildistadagi, ei paista naadi seest väljagi. Kuigi on istutatud kohta, kus vundamendikraavist sai eemaldatud kogu eelnev pinnas, täidetud mulla- ja kruusaseguga ja kümme aastat tagasi kaktuse istutamisel pisut kaktusemulda lisatud. Nüüd kasvab naat igale poole sisse, kümme aastat olen seda grilltangidega katkunud ja efekti on vaid lühikeseks ajaks. Niipalju siis naadi likvideerimisest pealsete eemaldamise teel.

16. august 2016

Varbola Puu 2016

Olen ikka mitmel-setmel aastal minna plaaninud, aga alati on midagi vahele tulnud. Kas mingi üritus, kliendid või lihtsalt laiskus. Seekord võtsin end kätte, väljas sadas mingit seenevihma, aias midagi teha ei andnud ja toas enam olla ei viitsinud. Pakkisin end vihmakindlalt sisse ja läksin.
Kui kohale jõudsin, jäi vihm nagu imeväel järele ja varsti võis vihmajope pealt ära võtta. Aalujate kontsentratsioon üritusel oli üsna kõrge - pea kohe kohtasin Lillekasvatajat perega ja Helvet perega, muidugi Kaarnalill ja Lendav, kes kujuvõluritena üritusel osalesid. Hommikupoolikul oli ka Lepatriinusid nähtud, aga mina nendega ei kohtunud. Grupikallid ja muidukallid. Tore oli.
Kujusid oli igasuguseid, uhkeid ja veel uhkemaid ning pisut tavalisemaid ka. Oksjonil tundus, et tavapärasemad igasugused karud ja öökullid leidsid kõige kergemini uue omaniku. Aga ega ma iga oksjoni kõrval passinud ka ja poole pealt läksin minema, sest selg ja jalad teatasid, et ei viitsi.
Ilusaid asju oli palju, aga kaasa ei karanud midagi peale ühe lameda korvi. Kuju ostmiseks peab mul peas plõks ära käima, visualiseeruma, kuhu ma selle kuju panna tahan, muidu pole asjal õiget jumet. Kuigi igaks juhuks olin isegi sularaha varunud.
Kõige lemmikumad olid muidugi tuttavad naiselikud käekirjad, aga nendega sobitan ma juba erikokkuleppeid :)

Kripeldama jäi see lillede ja lepatriinudega postkastialus just praktilise poole pealt, sellist asja oleks väga vaja. Aga ma ei jõudnud ära oodata, millal oksjon selleni jõuab. Kahjuks ei jäänud ka kunstniku nimi pildile.
Praktilistest asjadest meeldis väga veel Enrico Felti pink
 aga sama kunstniku teine teos oli isegi minu kiiksuga maitse jaoks liiga õõvastav
Ilusaid asju oli veel palju, aga jah, ostud seekord tegemata. Teine kord. Rohkem pilte panin FB-sse.
Pühapäeval sadas taas vihma ja oli puhkepäev. Esmaspäeval küll päikeseline, aga ise tööl ja peale tööd ei jõua mina küll mitte kui midagi tehtud. Täna nii vihm kui tööpäev, homme tööpäev. Võililled on põlvini, Füüsik niitis eile õnneks terrassi eest muru ära, aga umbrohust ilmselt tuleb sel aastal lihtsalt vaimse tervise huvides üle vaadata.
Hea on see, et kastma ei pea. Halb see, et tellimusi ei saa välja saata, sest taimed on kogu aeg läbimärjad ja märja asja pappkasti toppimisel juhtub teadagi mis...




13. august 2016

Vihmase ilma aiamõtteid

Tegelikult on mõtteid kogunenud terve suve vältel, sest sel aastal õiget aedlemise tuju pole olnud ega tulnud ja enamus aias veedetud ajast ongi kulunud ringijalutamise ja mõtlemise peale. Midagi uut ma välja mõelnud ei ole, ideid oleks muidugi nagu putru, aga annan endale selgelt aru, et mingi uue projekti peale raha ega aega kulutada pole mõtet, kui juba ette on selge, et seda hooldada ei jõua. Ja hooldusvaba aeda pole olemas. Ma niigi hooldan enda aeda oluliselt vähem kui mõne inimese meelest peaks ja kui tuju ei ole, võib seal ka umbrohi põlvini olla. Inspiratsiooni annavad võsast vabanenud nelja-viie meetri kõrgused künkanõlvad muidugi meeletus koguses, aga ma käsin sel inspiratsioonil vait olla, sest lisatööd ja kohustusi mulle küll vaja ei ole.
Mul tuleb alati äärmiselt veider tunne peale, kui mind aednikuks nimetatakse. Ma ei ole aednik. Aednik esiteks on elukutse ja mul ei ole kunagi olnud vähimatki soovi aiandust õppida ja taimed mind ka eriti ei huvita. Isegi hobiaednik on minu silmis inimene, keda huvtab vähemalt taime kasvatamise protsess - mis mind jätab täiesti külmaks. Taime puhul huvitab mind eelkõige mõju, mida see taim aias avaldab. Impact, nagu ütleb inglise aiaajakirjanik ja teletegija Alan Titchmarch. Kui seda impacti ei ole, siis see taim mind ka ei huvita ja sellepärast ostangi ma taimi viimasel ajal, kui võimalik, hulgi, pigem kohese efekti saavutamiseks. Vähem kui kolmekaupa pole ma vist viimasel ajal suurt midagi istutanud ja huvitaval kombel tunduvad ka Aavikuemanda kliendid samasugused olevat, igat taime ostetakse ikka mitu.
Tsiteerides üht teist inglast, aiakujundajat ja poeeti Alexander Pope (1688-1744), on aiakujundus maalimine taimedega. Seega aed on ruum ja taimed on vahendid selle kujundamiseks. Selline on minu aiafilosoofia ja seda ei pea teised aktsepteerima, igaühele oma :). Aed ei ole minu jaoks ainult taimed, vaid ka maastiku vormid, struktuurid, teed, rajad, vaated ja kujud. Tuhanded detailid üheskoos moodustavad sümfoonia.
Aed on ruum ja aiandus lihtsalt üks paljudest hobidest. Ma olen ka oma maja kõik ruumid ise kujundanud, aga ei pea ennast seepärast veel sisekujundajaks. Kujundades samamoodi aeda ei pea ma end ei aiakujundajaks ega aednikuks, loon lihtsalt ruumi, kus endal ja teistel hea oleks ja meeled nautida saaksid. Ainuke vahe siseruumide kujundamisega ongi see, et toas ei kasva mööbel suuremaks ja kardinad ei vaheta iseenesest värvi :).
Suurimat inspiratsiooni olen ikka saanud Inglismaa aedadest, seal on võimsust, hoogsust ja natuke hullu suhtumist, mis mulle pööraselt meeldib. Samas annan endale muidugi aru, et järele seda ei suuda teha, selleks oleks vaja meeletus koguses raha ja inimesi, kes seda korras hoiaks. Ma ka kujundaks kohe kõik oma 3,5 hektarit ära, kui keegi mulle mõned miljonid eurod eraldaks ja saaksin paar täiskohaga aednikku palgata :). Aga ise ma rohkem teha ei taha ja pole mingil õhtul see inimene, kes üldse iga päev või isegi iga nädal midagi aias teha tahab.
Samamoodi on selle taimepoega, mille puhul on mul tõeliselt hea meel, et otsustasin selle hobikaubanduseks jätta. Sain üsna kiiresti aru, et taimede paljundamine, potistamine ja nende hilisem kantseldamine on minu jaoks lihtsalt igav. Uusi taimi hankida ja neid ka teistele pakkuda on põnev, aga äraelamiseks sellest ei piisaks ja praegune maht on maksimum, mida ma teha jõuan. Viimastel nädalatel olen lausa nautinud, et tellimusi on vähe, saab lõpuks ometi välja puhata ja natuke oma aias mängida ja õhtuti polegi vere maitset suus nagu mais ja juunis.
Selles mõttes on see aiapood muidugi jama, et oma aiasuve rikub ta ära, eriti kui veel täiskohaga tööl käia ja palgatööst vabal ajal pakke pakkida, arveid vormistada jne. Lõpetada sellegipoolest ei kavatse, sest uute sortide leidmine on põnev, vahel on ka endale midagi hulgi vaja ja püsiklientuur on välja kujunenud ning tore.
Nüüd aga vihmast hoolimata rattad alla ja Varbolasse, sest ega see nelja seina vahel vahtimine parem ei ole.


7. august 2016

Kõik on väga Zen

Töönädala jooksul sadas iga päev vihma ja see oli hea, sest tööd oli palju ja vähemalt kasta polnud vaja. Reedeks kuhjus igasuguseid muid vajalikke tegemisi kuhjaga, pakke tuli postitada ja poes käia, käis paar klienti päris viisakaid oste tegemas, kell neli ajasin lõpuks muruniiduki välja ja siis tuli meelde, et R ütles juba enne avatud talude päeva, et bensiin on otsas...kanistrid peale ja lähimasse bensukasse, kell viis sai lõpuks niitma hakata. Kriitilisemad kohad jõudsin üle käia, enne kui järjekordne kosk lahti keerati, trakatsiga kuuri sõites olin juba korralikult märg.
Pakke on ka siis tore saada, kui Sa nende eest ise maksnud oled ja sel reedel sadas terve päeva pakke. Rõivapakk Inglismaalt, koeratoidupakid Saksamaalt ja mis kõige tähtsam, uus telefon. Vist esimene kord, kui ma ostan uue telefoni mitte sellepärast, et vana läks katki, vaid et ma olen vanaga nii rahulolematu. Igatahes läheb väidetav aednikutelefon CAT150B nüüd taaskasutusse ja mina teda rohkem näha ei taha.
Kasutusmugavuse koha pealt paari päeva alusel veel lõplikult sõna võtta ei taha, aga kaamera ja ekraaniga, mille üle vana aparaadi puhul kõige rohkem nurisesin, olen küll kohutavalt rahul. Kõik pildid on tehtud fotokaga Asus Zenfone 2 Laser ja ühtegi pilti ei ole vähimalgi määral töödeldud. Ma üldiselt ei töötlegi kunagi pilte, kui pilt on halb, läheb ta lihtsalt kustutamisele.
















Laupäeval tuli vähemalt kaks nädalat täiesti kadunud aedlemise tuju ka tagasi, istutasin ära kevadest saadik ootel olnud pojengid ja nende jaoks meie killustikku aukude kaevamine polnud sugugi kerge töö. Enne veel pidin ümber kolima musani abeelia, mille olin istutanud teadmisega, et külmaõrn ja suureks ei kasva...kuna juba kaks dendroloogi olid mind ähvardanud sellega, et siin kasvab see põõsas kolmemeetriseks, istutasin teise kohta ümber.
Õhtul oli enne sauna veel nii palju hoogu sees, et ka püsikupeenra augud said oma müügiplatsilt midagi täis, ma kohe ei kannata seda paljast mulda, roosipeenardes veel võib olla, aga mujal ma seda näha ei taha.
Täna läks ilusast ilmast hoolimata aedlemine üle aelemiseks, sest õige suvi ilma aelemata pole üldse see. Vahel peab ka lihtsalt laisk olema. Tubli R niitis siit ja sealt, mõnes kohas oli rohi kahe nädalaga rohi ikka päris kõrgeks kasvanud. Lepatriinu tõmbas triibulisele majale veel mõned triibud, eelmisel aastal sai värv lihtsalt otsa.
Ema on külas ja see tähendab toredaid asjaolusid, et põrandatelt kaovad iseenesest koerakarvad ja nõud pesevad end ise puhtaks. Väga meeldiv.
Füüsik otsustas ilusa ilma tõttu kodumaal viibimise aega ka paar nädalat pikendada ja see on ka tore. Küll jõuab talvel suures majas üksinda piisavalt olla.