Külm. Valge. Ilus

Tänaöiseks miinimumiks näitas kraadiklaas -17,4. Selleks ajaks, kui mina ärkasin, oli -15 ja keskpäeval -11,8. See-eest oli väga ilus aknast vaadata, päike sillerdas lumel. Väljas ei tahtnud paraku olla isegi koerad, rääkimata kassist, kes oma asjad kiirkorras ära ajas ja minu meelest vahetult peale õuelaskmist ukse taga kräunus.
Toas ajasin juba mõned päevad tagasi mingi võõra magusa lõhna allikat taga. Allikas oli kardina taga peidus:

M, kelle viimase aja põhitööks on olnud puudelõhkumine, rahuldab oma aiandushimu hüatsintide ja tulpide ajatamisega aknalaual ja on õitsema meelitanud ka mu amarüllise, mille ta mu töökabinetist pihta pani ja mis seal elus püsis ainult puhtast kangekaelsusest. Töökabinetis püsivad mul üldse hinges ainult kummipuu, havisabad ja agaavid, st.sellised tegelased, mille kolm nädalat kastmata unustamine midagi hullu ei tee.

Kevade ametliku alguseni on aega vähem kui kaks kuud ja tunne on selline, et kohe ongi käes...

Aiaettevõtmise kodulehekülg lahti!

Aega läks, aga asja sai. Nädal aega kulus ühel IT-ettevõttel teisele miskise domeenikoodi edasiandmisega, no mis teha. Minu poolt oli asi sel tasemel juba nädal aega tagasi valmis, nii hästi-halvasti kui minu kesiste IT oskustega tegelane  hakkama sai. Kõiki pilte muidugi pole, sest kaaperdamine pole viisakas. Loodetavasti hakkab äsjasündinud lapsuke kasvades ja arenedes ka viisakamaks ja tsiviliseeritumaks muutuma. Igatahes, astuge sisse:
www.aavikuemand.ee
ja igasugune kriitika on oodatud kasvõi siiasamasse kommentaariumisse. Meilile võib ka saata. Negatiivne kriitika kaasa arvatud, sest õpitakse ikka omaenese vigadest, teiste omadest oluliselt harvem :).

Päris mokkamööda talv

Kui vahetpidamata lumelükkamise-ahjukütmise nõiaringis pöörlema ei pea, tuleb välja, et talv võib ka päris mõnus aastaaeg olla. Ilus pealekauba.

Lund tuli reede öösel vastu laupäeva küll oma paarkümmend sentimeetrit, aga mina polnud jõudnud veel öösärgist väljagi pugeda ja jõin alles kohvi, kui mehed ja massinad juba õues möllasid. M aiatraktori ja sahaga, naabrimees sai laenuks meie lumepuhuri. Lõunani polnud muud näha, kui tuiskavat lund ja kuulda mürinat, selleks ajaks oli maja ümbrus ka nii puhas ja korras, kui vist ei eales varem.  Siis läks ka proua koertega õue jalutama ja pildistama, khm.
Meiekandis külma täna 5 kraadi lähedal ja vähemalt Accuweather lubab ka lähemaks kaheks nädalaks üsnagi samasugust ilma. Senine selle talve külmarekord on olnud -9,2 kraadi. Sellise talve vastu ei ole mul tõepoolest mitte midagi.

Teisel pool talve südant

Lund meil väga palju ei ole. Mis on hea, sest ühtegi traktorit siinkandis küll nähtud ei ole. Sissesõidutee meie krundist väljaspool on küll kohutavas seisundis, sest seal oli enne poolde põlve vesi ja nüüd on poolde säärde ulatuv jääsulp. Selline, et minu mitte just väga väike auto käib põhjaga vastu jäätükke. Need naabrid, kellel madalamad autod, jätavad need juba maantee äärde ja üritavad jalgsi läbi pääseda.
Lumelükkamisest ei tea ma sel talvel midagi. Korra lubati puhurit proovida. Köögikatale vastuseks, et minu meelest rasket ei olnud seal küll midagi. Välja arvata, et nagu alati on kõik need mehhanismid meesterahvaste mõõtude järgi tehtud ja minu pisikesed näpud ei tahtnud kuidagi nende gaasipedaalide ümber ulatuda. M aga lükkab mõnuga, lumejuga taga. Eriti tore on see, et selle lumejoa saab sinna suunata, kus seda lund vaja, näiteks roosipeenardesse. Katsu sa lumelabidaga mitu meetrit visata.
Mul muidugi hea kõrvalvaatajana targutada. Ma ei tea isegi seda, kus lumelabidat hoitakse. Või millisest riidast puid tuuakse. Päris proua elu kohe.
Ilm ka suhteliselt minusõbralik, mulle sobib, kui külmakraade palju ei ole ja hambaid lagistama ei pea. Ka lähipäevade ilmateade on mõistlik, nädala lõpuks küll tuisku, kuid mitte palju külmakraade. Tuleb uus ports küünlaid soetada ja peaks vist ikka patareidega raadio ka hankima...
Talveunes ma siiski pole. Möödunud suvel õhku visatud mõte, et M hakkab aiapoodi pidama, hakkab vaikselt reaalsuseks saama. Sõlmisime eelmisel nädalal koostöölepingu soomlastega ja hakkame algatuseks väga vinges valikus pojenge pakkuma. Muud pudi-padi ka. Kodulehekülg peaks selle nädala lõpuks valmis saama. Oleks vist varemgi saanud, aga va torm Elfriede pani meil elektri pihta, terve laupäeva õhtupoolik romantilises küünlavalguses. Ja pool pühapäeva ühe faasiga, nii et ühtki elektroonilist riistapuud taha lülitada ei julgenud, kõik vilkus.
Nii et...oodake uudiseid :D

Meile on saabunud talv

Hommikust saadik sadas laia lund ja tegelikult olin ma isegi rõõmus, et see sadu enam vihmana alla ei tulnud. Niigi on kõik metsaalused vett täis nagu kevadise suurvee ajal. Pildistama pääsesin ka alles hämaruse alguses.

M, kes väljas lumesaju tõttu midagi teha ei saanud, porises lõpuks köögis juba nii kõva häälega, et ma saatsin ta saunalava pesema, kui ta midagi teha tahab. Pesigi, korralikult. Kolm korda.
Siis jäi sadu järele ja oli esimest korda põhjust rasketehnika välja ajada. Mul lubati ka üks ring teha. Siis võeti käest ära.

Igatahes tundub väärt investeering olema, kui traktor jäi vähegi paksema lume puhul hätta, siis see tegelane läheb hangest läbi nagu nuga sulavõist. Ainult vastutuult sõitmisel kipub osa sellest lumejoast näkku tuiskama. Tundub, et selle riistapuuga saab hädakorral ka teed lahti ajada. Tuled on tal õnneks ka, et pimeduses tegutseda.
Ja valguskette ei kavatsegi ma niipea välja lülitada. Las põlevad. On valgem ja rõõmsam.

Üks isevärki aastavahetus

Algselt olid plaanid natuke suuremad, naabritega taas kokku tulla. Aga siis juhtus ühel midagi ja teisel tuli midagi vahele ja lõppkokkuvõttes olimega M-ga kahekesi teleka ees diivanil, seapraad ja kohupiimakook laual ja koerad jalge ees tukastamas.
Kell 23:06 kadus plaksti elekter kogu külast. Kui jõulutormid olid meile halastanud, siis uusaastaöösel, täiesti vaikse ilmaga, olime äkki vooluta.
Egas midagi, küünlad põlesid nagunii, päris pime ei olnud. Pidasime vapralt haigutades kuni keskööni vastu ja lasksime siis ka ühe ilutulestiku taevasse. Lohutasime koeri, kes ümberringi toimuvast paugutamisest parajas pabinas olid. Mina üritasin juua mingit kellegi poolt kingitud vahuveini, mis asualt öeldes polnud suurem asi ja lõpetas oma maise teekonna kanalisatsioonis.
Kaua ei viitsinud küünlavalgel jorutada, läksin kell pool üks magama. Nägin mingeid painajalikke unenägusid.
Elekter oli tagasi tulnud kella nelja paiku hommikul, sai vähemalt pesta. See ongi elektrikatkestuste suurim probleem, et vett ei ole. Tavaliselt tormihoiatuste puhul varun, aga seekord oli ju täielik tuulevaikus ja selge taevas.
Hommikupoolikul olin jõudnud just maja korda sättida, süüa ja kõik vilkuvad kellad õigeks panna, kui vool täpselt kell üks päeval uuesti ära läks. Keset päikeselist tuulevaikset päeva. Õnneks vaid veerandtunniks.
Nüüd mõtlen, kas hakata uuesti kelli õigeks sättima või oodata veel natukene.
Väljas on see-eest imeline talvemuinasjutt.

 Ja võrreldes nendega, kes jõuludest saadik elektrita, on meil ju suisa hästi läinud.
Imelist uut aastat!

Aiaaasta 2011

Niisiis, lühike kokkuvõte ja aiaaastale jutt alla.
Jaanuar. Lund, rohkelt lund. Üle pea ulatuvad hanged ja hirm, et tuleb veel rohkem lund.

Lollid lubadused iseendale, nagu see tsitaat 8.jaanuari postitusest: "Ja üleüldse tuleb aiapidamises teadusliku arendamise ja hooldamise aasta. Ei mingeid uusi taime, ei mingeid katalooge ja netipoode. Igasuguste linkide avamine on rangelt keelatud. Näis, kui kaua ma vastu pean...seni kindlasti, kuni lumi üle pea on."
Pähh, ma ütlen, nii lolle lubadusi ikka täiskasvanud inimene anda ei tohiks, isegi mitte iseendale. 
Õhtuti väike nokitsemine soojustustööde kallal, seente korjamine põrandaliistude vahelt. Muuseas, põrandaliiste ei ole siiamaani (teen endale häbi-häbi). 
Veebruar. Kuu alguse tähistamiseks korraldasin elutoas ilutulestiku. Hea seegi, õnneliku lõpuga. Siis anti veel hoolega lund juurde, aga ainult kuu keskpaigani. Kuu keskpaiku asendati rohke lumesadu kõva külmalainega. No et ikka talve jooksul kõik asjad kätte saaks. Kuu lõpuks oli Lahepere laht kaldast kaldani jääs.

Sai paigaldatud soojuspump, millest algselt rikkis ventiili tõttu suuremat tolku ei olnud. Kuu lõpuks sai ikka töökorda. Selleks ajaks olin ka täielikult alla andnud ja esimesed seemned-taimed ära tellinud :D.
Märts. Boilerivahetuskuu. Laisklemiskuu, sest tänu soojuspumbale enam puid tassima ja kütma ei pidanud. Esimeste taimejuurikate ostu- ja potistamiskuu. Esimese õuesjoodud kohivtassi kuu. 
Aprill. Porikuu. Esimeste õite kuu, mida kuu lõpus juba ka esimese lillevaibakuuks võis nimetada. 
Algas lumikellukestega ja lõppes õitemerega.

Esimesed aiatööd. Perekondlike kokkusaamiste kuu.
Mai. Seljavalukuu. Ringirändamiskuu. Umbrohuga hädasolemise ja jännisolemise kuu. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb vanasõna. Leidsin endale abilisi rohimiseks ja suurteks töödeks tuli appi M, kes jäigi. Kuu lõpuks oli kõik juba imeilus. Imeilus oli ka Inglismaa aiareis koos Chelsea lillenäitusega (mille DVD-d pole ma siiamaani suutnud ära vaadata, kas pole aega või pole tuju).

Juuni. Hullumeelselt produktiivne, igas mõttes. Tagantjärele ei suuda ise ka ära imestada, kuidas sai aias nii lühikese aja jooksul nii palju ära tehtud. Sest samal ajal tuli ju ka tööl käia ja ei jäänud käimata  taimemüügid.ega külastamata või vastu võtmata sõbrad.
Juuli.  Ka üks produktiivne kuu. Tiigiehituskuu. Roosilaviinide kuu. Veel üks Inglismaa aia- ja kultuurireis (no ei tüdine ma sellel maal käimisest, juba tahaks kevadel uuesti, kuigi paar nädalat tagasi ma olin seal sel aastal kolmandat korda...). Puhkus ja oma aia nautimine. 

August. Taas palju kolamist ja võõraste aedade nautimist. Enda aia nautimist ka. Istutamist, laiendamist, õitsemist, kõike seda, mis aiapidaja elu nauditavaks teeb.
(vaatasin just pilte ja leidsin, et mul on ikka tohutult ilus aed, ennast kiitmast ju ei väsi, eks...)
September. Taas nii ringituuseldamist võõrastes aedades kui asjatamist omas aias. Imelised leiud Võhma Juurikalt. Valmis sai maja idakülje aiaosa ja suurem osa põhjapoolset majaesist. 

Oktoober, endselt soe ja päikeseline. Viimased aiatööd, endiselt palju õisi. 

November, endiselt soe, kuid märg, niiske ja vihmane. Üldiselt jäi see kuu mu aia- ja kodumõtetest välja, sest palgatööd oli niivõrd palju, et kodus käisin peamiselt ainult magamas. Isegi pilte pole novembrist, natuke sai kirjandust hangitud ja ka blogi ei jäänud päris unarusse. 
 Detsember, ikka veel soe. Sügisesed porikuud on sel aastal olemata, rohi haljendab. Leidub veel üksikuid õisi isegi jõulupühade ajal. Kasvuhoone sai valmis (vahepeal tundus see olevat nagu Tallinna linn, kogu aeg oli jutu järgi midagi täiuslikkusest puudu...praegugi on puudu sinna viiv plaattee, aga selle tegemiseks on maa liiga märg)

 Aiale ei pruugi see hea olla, inimesed aga saavad kahest eelmisest rängast talvest hinge tõmmata. Said lumelükkajad traktoristidki üle tüki aja perega ehk jõule pidada ja valdade kõhnukesed rahakotid natuke kosuda. 
Uus aasta tuleb vaikselt kodus kutsade ja M seltskonnas. Pärast südaööd ehk lööme mõne naabriga klaase kokku. Kaunist aastalõppu!

Neljas mõõde

Juba paar nädalat enne jõule teatas M, et ta leidis kiviaia juurest veel ühe vundamendi ja püüdis mind sundida meelde tuletama, mis seal olla võis. Mina ei teadnud, esivanematelt polnud ka midagi kuulnud. Kui, siis midagi nii vana, mis isegi mu vanaisa-vanaemaga jutuks polnud tulnud. Emast rääkimata.
Asukoha järgi (majast kaugel eemal, isegi teisel pool endist kaevu, otse krundi ajaloolise piiri ääres) oletasime esialgu, et äkki võis kunagi ürgsetel aegadel seal olla talu saun. Need kui tuleohtlikud hooned ehitati tavaliselt õlgkatustega rehetaredest kaugemale. Kuna esialgu paistis vundamendist vaid nurk, ei osanud rohkem midagi arvata.
M muidugi ei saanud jätta ja kaevas vundamendi välja, see osutus väga väikeseks, vaid ehk ruutmeetrisuuruseks müürimoodustiseks. Saun langes ära, nii väikesed need ei olnud.
Mõned päevad hiljem tuli võsa likvideerimise käigus välja veel teine täpselt samasugune vundament, natuke paremini säilinud, sama suur ja eelmisest 10-15 meetri kaugusel samamoodi kiviaia ääres.

Siis sai M pihta, et tegemist on ilmselt I Maailmasõja aegsete laskepesadega. Igaks juhuks sai pilte näidatud ka perekonna piirivalvespetsialistile, too arvas sama.
Et kunagine kogukonna karjamaa on risti-rästi vanu kaevikujäänuseid täis,seda ma muidugi teadsin lapsest saadik. Seal oli ilmatult põnev mängida. Aga neist laskepesadest ei teadnud ka mina midagi.
Mingil ajal oli keegi igatahes neid auke prügikastina kasutanud, igatahes tuli sealt välja vanaaegseid potte ja kastruleid

Grupp harrastusarheolooge tööhoos

Igatahes otsustas M need pesad korda teha. Mitte küll kaitseeesmärkidel :D, lihtsalt ajaloo mõttes. Kurtis küll, et kaevab ja kaevab, aardekirstu ei kusagil. Mina ironiseerisin, et aadrekirstu siin vaeses kaluritalus küll vaevalt oli. Heal juhul leiab paar roostetanud õngekonksu. Kuigi, kui need juhtuvad piisavalt vanad olema, võib neil isegi väärtus olla.
Aga las mees teeb, mis mees tahab. Peaasi, et tal igav ei ole.

Kolm erinevat jõuluilma

Jõululaupäev oli hall ja sombune. Nii hall, et õieti ei märganudki, millal hommik sujuvalt õhtuks muutus. Väljas ka ei käinud. Valvasin pool päeva seapraadi, mis madalal tulel puupliidi ahjus küpses. Hea sai, isegi väga hea. Õhtu tegid soojaks ja valgeks pereliikmed. Kuusk sel aastal selline, mis kohe peale jõululaupäeva terrassile kolis, uueks aastaks veel korra tuppa tuleb ja siis kusagil krundil koha leiab. Päkapikkudele meeldis, olid teised hulganisti pakke toonud.

Esimese jõulupüha hommik oli karge ja kirgas. Maa härmas, paar külmakraadi. Päike pesast piilumas. Ilus oli. Selleks ajaks, kui ma õue jalutama jõudsin, oli tõsi küll, juba pilve tõmmanud. Ikkagi oli ilus.

Täna painutab tuul suuri puid ja kangutab katuseid. Päike paistab, niipalju kui ta puude vahele tõusta jaksab ja kraadiklaas näitab kaheksat soojakraadi. Välja ei kipu, majast seest on seda tormi lõõtsumist päris vahva vaadata, Peaasi, et elektrit on.
Kaks viimast päeva olen peamiselt üksinda olnud ja seda täiega nautinud. Korraldanud kümnetunniseid magamismaratone. Vaikinud. Mõelnud. Muusikat kuulanud. Arvutis kõõlunud. Lugenud.
Ilusad jõulud on.

Mida meie lemmikutele süstitakse

Ma tean muidugi suurepäraselt, et piisava keeleoskuse ja tuhnimisvõime korral leiab igaüks enesele internetist sobiva tervise- või toitumisteooria. Kuid kui mu kiisul augustis kasvaja ära lõigati ja mõni nädal hiljem labor selle sarkoomiks (ehk üheks vähi vormiks) tunnistas, hakkasin ikkagi netist asja uurima. Sest kusagilt mujalt veterinaarinformatsiooni minusugune vaevalt leiab.
Tulemus ehmatas mind ikka päris korralikult. Sest päris mitu autoriteetsena tunduvat allikat alates Wikipeediast kuni näiteks selleni on üsnagi üksmeelselt veendunud, et sarkoomi peamiseks põhjustajaks on vaktsineerimine. Oma kassi näitel võin sellele vaid kaasa noogutada. Eelmisel nädalal lõi välja uus kasvaja, ja taas täpselt samas piirkonnas, kuhu elukas kõik oma vaktsineerimissüstid saanud on.
Eile kiisut uuelt operatsioonilt ära tuues (arve 88 eurot), küsisin otse ka loomaarsti arvamust vaktsiinide ja vähi omavahelise seose kohta. Arst ei hakanud keerutama, vaid ütles, et nii see ongi.
Olen end siiani korralikuks ja kohusetundlikuks lemmikloomapidajaks arvanud. Loomad kiibistatud, alati õigeaegselt vaktsineeritud.Kuid teadmine, et igal aastal süstitakse mu lemmikutele vaktsiini, mis kuni 32% tõenäosusega nad lõpuks tapab, tekitab küll küsimuse, mis on ohtlikum...hea küll, marutaudisüst kord kahe aasta tagant on kohustuslik, kuigi marutaud on tänu söötvaktsiinidele vist otsa saanud (ja kõik kohad pidid olema täis nüüd hoopis kärntõbiseid rebaseid ja kährikuid, veel üks näide looduse tasakaalu vahelesekkumisest).
Õnneks ei pea ma ühtegi looma lähiajal vaktsineerima viima. Ja kui viin, teen erinevate vaktsiinide omadused endale nüüd põhjalikult selgeks.

Neljas advent, polaaröö

Viimaks ometi üks nädalavahetus, kui pole pidanud kodunt välja minema. Õues korra siiski käisin, tõin kuurist mõned jõulukaunistused tuppa ja panin veest tilkuvale õuekuusele kohmetanud sõrmedega elektriküünlad külge. Viimane valguskett ilmselt jääbki sel aastal räästasse kinnitamata, sest paduvihma käes ei ole nõus ma seda tegema ja vihmavahed on vist ainult siis, kui mind parasjagu kodus ei ole.
Jõulutunnet ei ole, mitte mingisugust. Sellel, et aina sajab vihma, rohi on täiesti roheline ja ilm üleni hall, võib-olla polegi mingit tähtsust, on neid poriseid jõule ennegi olnud. Pigem on lihtsalt pea muid pulki täis, nooremat põlvkonda ka peres ei ole ja puhtalt enda jaoks nagu ei viitsigi seda kila ja kola üles riputada (pärast tuleb ju uuesti maha võtta). Kööki suutsin ikka mingi jõuluvaniku tekitada.
Muuseas ei saa ikka veel raporteerida, et aias ei õitse midagi, võõrasemad õitsevad. Kuigi olid nii läbi vettinud, et pildistada neid ei saanud. See-eest pildistas M metsa all kasvavaid seeni.

Vett on peaaegu nagu suurvee ajal ja ka teine auk, mille M majast kaugele kiviaia äärde kaevas, on ääreni vett täis. Aga ega seda ka ette kujutada ei tahaks, et see kupatus oleks lumena alla sadanud nagu eelmisel aastal.

Nüüd saab aru, kui asja eest on maja ümber laotud kiviteed, sest neilt kõrvale astuda peaaegu ei saagi, jalg vajub pahkluuni porri.
Kasvuhoonesse on tekkinud töölaud ja riiulite karkassid

Jõulutunde asemel on tunne, nagu algaks varsti kevad. Ainult et millal siis puhata saab...

Kallile Muhedikule!

Et kõik päevad oleksid lilli ja armastust täis ja et seda va tervist ikka jätkuks, sest siis tulevad muud asjad iseenesest!!!

(pildilolev kuukinga sordinimega "Royal Blue" kinkis M mulle sünnipäevaks ja ma pole üldse kade, jagan seda kaunitari teistele ka)

Ekskursioon koduõuele

Kuna ma olen juba paaril nädalal kodu vaid pimedas näinud (ja see tendents kestab veel paar nädalat), siis tegi M täna ettepaneku koduõuel ekskursioonile minna.
Esimesena avastasin hoolimata teisest advendipühapäevast ikka veel õitsevad roosid.

Rohi oli täiesti roheline, tiik ajas üle ääre ja lumemarjad pidasid pidu.

Kasvuhoone oli valmis saanud ja nagu näha, peab ka vett. Ka katuseluuk.

Vett on meil sel sügisel pisut liiga palju, kasvuhoone ette pole mitte veel üks tiik planeeritud, sealt jõudis M kõnniteeplaadi paigaldamiseks pinnase just enne suuri sadusid eemaldada, nüüd võiks sinna ajutiselt kalakasvatuse rajada...ehk läheb kevadel ikka kuivemaks.
Edasi läksime laudavaremete taha, kust oli veel võsa kadunud, välja ilmunud vana talukaev ja kartulikeldri katuselt kadunud sinna kasvanud toomingad. Kunagi talu piiriks olnud kiviaed, mis vahepeal oli täiesti padrikus, on taas nähtaval ja M leidis sealt isegi mingi iidse jalgvärava posti koos ühe allesjäänud väravahingega, isegi mul polnud aimu, et sellises kohas kunagi mngi värav oli. Pilti kahjuks enam teha polnud mõtet, sest uuesti hakkas ladinal sadama.
Ja peab tunnistama, et lumest ei tunne ma endiselt vähimatki puudust.

Väike nõiaköök

Meie suurtel rahvusvahelistel nõupidamistel üritatakse end poolsurnuks töötanud inimestele pisut ka õhtust meelelahutust pakkuda ja õnneks ei seisne see viimasel ajal ainult meie oimetukssöötmises (kuigi ka seekord on tunne, et keegi on mu soolestikku portsu munakive sokutanud...).
Seekord pakuti naistekarjale looduskosmeetika töötuba ehk saime endale kõik sobiva kreemi kokku möksida. Põnev oli, pilte kahjuks panna ei saa, võõrad inimesed peal.
Kuna mul on paha kalduvus igasuguseid paberilipikuid ära kaotada või kogemata minema visata (mis teeb sama välja), panen need retseptid endale blogisse kirja.
Endale tegin sellise kreemi normaalsele nahale:
magusmandliõli 7 ml
aprikoosiõli 7 ml
kurgirohuõli 6 ml
emulsioonvaha 5,3 g
...need komponendid pannaks kõik ühte nõusse ja veevannile soojenema, teise nõuga samasse soojenema 30 ml roosivett. Kui vaha on õlis sulanud, valatakse komponendid kokku ja hakatakse kloppima. Küsisin verejanuliselt, kas mikserit ei võiks kasutada, aga segu ei tohtivat metalliga kokku puutuda. Plastmassist vispel oleks sellegipoolest hea mõte, sest lusikakesega kestis see kloppimine üsna tüütult kaua, enne kui möks hakkas kreemjaks muutuma.
Kui segu on kreemjaks muutunud, lisatakse
kummeliõli 4 tilka
lavendliõli 4 tilka
vitamiin E õlilahust 4 tilka
greibiseemneekstrakti 4 tilka
 Tulemus oli igatahes päris mõnus, määrisin segamiskausi seintele jäänud mögina kätele (väärt kraami ei saa ometi raisku lasta) ja käed olid pehmed ja siidised ka peale mitmendat kätepesu. Näol tundus ka mõnus olevat.
Teine näokreem kuivale ja ärritunud nahale (mida mul õnneks pole)
makadaamiaõli 6 ml
aprikoosiõli 6 ml
saialilleõli 6 ml
emulsioonvaha 5,3g
lavendlivesi 25 ml
palmarosaõli 3 tilka
lavendliõli 3 tilka
vitamiin E 4 tilka
greibiseemneekstrakti 4 tilka

Mõned aga tegid hoopis kehakreeme ja kiitsid ka neid hiljem. Esimene retsept:
mesilasvaha 2 g
kakaovõi 5 g
kookosõli 10 g
sheavõi 15 g
mangovõi 10 g
makadaamiaõli 10 g
ylang-ylangi õli 1 tilk
mandariiniõli 2 tilka

ja teine retsept
mesilasvaha 4 g
kakaovõi 10 g
kookosõli 25 g
kibuvitsaseemneõli 6 ml
astelpajuõli 4 ml
seesamiõli 4 ml
ylang-ylangi õli 1 tilk
piparmündiõli 1 tilk

Kui te nüüd küsite, kuskohast neid imelisi komponente saab, siis selle töötoa korraldanud firmal on praegu kahjuks ainult veel leedukeelne kodulehekülg. Aga kui tellimisabiks tuttav leedukas leida, siis saadavad nad hea meelega üle kogu Euroopa. Inglisekeelne kodulehekülg pidi ka peatselt valmima.
Võimalik, et neid asju on ka Eestis saada, pole selle temaatikaga seni kokku puutunud. Aga huvitama hakkas  küll.
Lõpuks üks asjaomane nali ka, peale kreemitegu üks kolleeg kiidab teist, et sa näed selle kreemiga kohe kümme aastat noorem välja...teine vastu, et see pole veel midagi, vaatame siis, kui ma seda veel endale peale ka määrinud olen.

Advendi tormine algus

Tuul ulub ümber maja ja päev läbi on vihma kallanud nagu oavarrest. Sooja 8,8 kraadi. Igatahes pidin end ettenägelikkuse eest õnnitlema, et valguskettide ülespanek eile sai lõpetatud, tänase ilmaga pole ma end niigi palju viitsinud välja vedada, et vaadata, kuidas tulemus välja näeb. Eks homme õhtul töölt tulles vaatan.
Peale valguskettide esialgu rohkem jõulukaunistusi ei tule, kuna ma kahel lähemal nädalal peaaegu et kodus ei viibi ja M ja koerad neist eriti ei pea, siis pole mõtet sellega vaeva näha. Aega jääb nagunii pidevalt puudu ja see tekitab rahulolematustunnet. Iga kord, kui tunnen end tööasjadest piisavalt väljapuhanuna ja võiks hakata midagi meeldivat tegema, kasvõi mõnedel taimelehekülgedel surfama, selgub, et kell on juba nii palju, et järgmiseks tööleminekuks väljapuhkamiseks peab magama minema.
See-eest on meil nüüd turvanõuetele vastavad koerad. Pärast seda, kui M leidis esmaspäeva õhtul meie koervanuri heitunult maanteelt hulkumas, said mõlemad penid endale väljaskäimiseks helkurvestid, kusjuures kannavad neid südamerahuga. Koeraplikale tundub lausa meeldivat, et talle uus hilp osteti :D.

Ööseks lubab tõsist tormi, igaks juhuks sai vett varutud ja taskulambid käepärast pandud.Praegu just öeldi telekast, et juba üle kuue tuhande majapidamise on elektrita.
Ja Hiline, kui sa seda lugema juhtud, palun pane oma blogisse kommenteerimisvõimalus tagasi, nii tahaks Su uuele koerabeebile virtuaalse kalli saata :D.

Kivikasukad

Pühapäevasesse postitusse unustasin panna paar pilti kividest, mis endale tõelise talvekasuka ülle on tõmmanud:

...ja ma ausalt ei saa aru, miks osa inimesi peab oma kive käima riisikeeduvee, jogurti või keefiriga pintseldamas, sest mina näen vastupidist vaeva neilt aeg-ajalt tekki maha kaapides, muidu poevad päris peitu. Äkki peaks soovijatele järgmisel aastal sammalt jagama?

Sõbralik november

Tahtmata kuidagi ära sõnada, on minu jaoks selleaastane november küll inimsõbralik olnud. Mõtlesin sellele just ühel õhtul koju sõites, päevad venivad niigi pikaks ja kui peale väsitavat tööpäeva peab veel koduteel lume ja libedusega võitlema, on see ikka päris tüütu. Siiani on kuivadel maanteedel päris mõnus suhistada olnud. Kui reedene uduvihm välja arvata, pole siinkandis pea kolm nädalat midagi sadanud. Mis aga pole tiigivee tasemele küll mingit langetavat mõju avaldanud - eks kevadel ole näha, mis kaldataimedest ellu jäi ja mis mitte.

Üle tüki aja üks nädalavahetus, kus mul natuke tegutsemistahet oli ja mida ei sisustanud valgumine ühelt lösutamisasendist teise. Kaasa andis ka kaks päeva põgusalt piilunud päike, niipalju, kui ta end veel puudelatvadest ülespoole upitada jaksab. Kasutasin eilset päeva maja vana katkise valgusketi mahavõtmiseks ja uue paigaldamiseks. Päris tüütu töö, kuivõrd looduse poolt pole seda pikkust just ju palju antud ja iga töö, mis seostub käed ülespidi, redeli otsas kurnimisega, on minu jaoks keeruline. Aga hakkama sain, kuigi aega läks, lisaks tuli käia vahepeal toas näppe üles sulatamas. Löödagu maha, aga vat elektritöid ma kinnastega teha ei oska, algul katsetasin, aga kõik pisikesed kaabliklambrid pudenesid näppude vahelt maha ja enamus neist maandus kuskil vihmaveetünni põhjas.
Lisaks jäi  eile kaks meetrit valgusketti puudu, ehk üks kahest, kas on maja vahepeal suuremaks kasvanud või ei olnud selles hiina valgusketipakis ikkagi nii palju meetreid, kui kirjas...
Täna sai Bauhofist järgmine jätkukett toodud ja töö ära lõpetatud. Testitud, põleb - advendiaeg võib tulla. Tegelikult läksime hoopis teist asja ostma - ja ei saanud. Tegemist siis M järgmise sajandi ehitisega

ehk kui algselt oli plaanis sinna terrassipikendusele vana alumiiniumraamiga kasvuhoone sokutada, siis töö käigus selgus, et see pagana raam on nii kõver, et seda soojapidavaks saada oli suht lootusetu. Seega siis uus raam ja uus kate, mulle igatahes väga meeldib. Kuigi jah, M võimetus omaenda projektist kinni pidada ei ole muidugi mingi uudis ja tavaliselt ma tellin kohe materjale 20% rohkem, kui tema mulle ütleb. Seekord aga olin parasjagu vist nii üle töötanud, et tellisin pleksiklaasi täpselt nii palju kui härra soovis ja otse loomulikult on nüüd viis tahvlit puudu. Bauhofis aga pleksiklaasi ei olnud ja linna sõita me ei viitsinud.
Kui täna hommikul oli kraadiklaas nullis ja katustel kerge härmatis, siis eile õitsesid veel roosid...

...astrid, saialilled ja hortensiad...

Muhedikult kevadel tillukese taimekesena saadud puju on end suureks kasvatanud ja peab järgmisel aastal ilmselt titepeenrast kolima kuhugi, kus rahulikult laiutada saab

Lumimari Ametüst särab rõõmsa roosa laiguna

aga täna hommikul oli õhus juba talve lõhna. Viisime viimased asjad terrassilt katuse alla ja keerasime vihmaveenõud kummuli.Järgmisel pühapäeval algab advendiaeg ja on põhjust süüdata tuled.