20. september 2016

Suve viimane pühapäev

oli soe ja päikeseline ning erinevalt eelnenud sombusest laupäevast meelitas õue. Eelmisel nädalal hakkas tervis jälle logisema, muud tegemata küll ei jäänud, kui paar planeeritud külaskäiku, aga nendestki pisut kahju. Tervis siiski tähtsaim ja küll need külaskäigud ka tehtud saavad. Aalujate salajane logistikavõrgustik töötas aga nagu kellavärk ja reede õhtuks olid Raplamaalt tellitud tulbisibulad koju jõudnud. 200 sibulat panin laupäeva pärastlõunal maha, sada Ollioules ja sada Banja Luka sordist. Nüüd on see roosipeenar täis.
Tühjad kevadised roosipeenrad on miskipärast hirmsasti häirima hakanud. Olen selline aiaomanik, kelle aias võiks soovitavalt mulda üldse mitte näha olla, aga kuna multšimisest ei paista naadi puhul mingit tolku olevat, siis aitab ainult tiheistutus. Sealt ei paista naat lihtsalt silma isegi siis, kui rohida aega ja tahtmist pole. Sel aastal on mõlemat kuidagi vähe olnud.
Jõulud hakkavad sel aastal varakult, Lepatriinu kinkis mulle randmete tugisidemed, millega oli päris hea maad kaevata ja laupäeval tuli kingitusena välja ka imeuhke puidukäru, mida saab ka trepiastmeid mööda üles tõmmata. Sest nooremaks ei lähe meist keegi ja tõstmisega on järjest suuremaid probleeme.
Lepatriinuisand maadles kaks päeva ühe suure mahakukkunud saarega, tööd sai ka kohaliku omaalgatuse programmist rahastatud oksapurustaja
On ikka vägev ja võimas riistapuu küll, võrreldes elektrilistega, aga endale oma raha eest osta ei jõuaks ja poleks vist mõtet ka, mõte on ikka kogu külale ja teistelegi kasutada anda.
Pühapäeval madistasid õues kõik, Lepatriinu niitis ja ladus puid, mina tegin pakke tõstsin müügiplatsil potte kokku. Kuiv on, ootamatult kuiv september ja kasta tuleb pea igal õhtul. Aiapoes aga on eelmise aastaga võrreldes väga vaikne, aga mõneti on see hea, sest enesetunne on üpris kurnatud. Puhkust ju olnud ei ole ja nii on lihtne tervis käest lasta. Tuleb võtta enesele aega lihtsalt raamatutega diivanil vedeleda.
Aedlemise isu on ammu otsas, aed on üpris umbrohus, aga sellist umbrohtu, mis praegu külvama hakkaks, meil pole ja naadipealsete sügiskatkumisel ma suurt mõtet ei näe. Niita tuleb ilmselt veel, sest rohi kasvab jahedas maas mõnuga, aga ka sellega pole kiiret kuskile.
Päevased varjud on pikad ja teravad ja pildistada halb, need pildid tehtud pühapäeval



See-eest tänane õhtuvalgus kuskil pisut peale kuut õhtul oli pildistamiseks pea ideaalne. Väepaiga taha paistab nüüd päike endise mustava võsa asemel.

Roosid ei tea lähenevast sügisest üldse mitte midagi.



Ämma juurest toodud sügisaster on varajaseim ja peaks olema kõrgeim, aga meil lamab maas.
Kilpkonnalill laiutab, aga valge on kadunud. Ning tiigikaldalt peab hakkama jälle kallastesse külvanud lepavõsa välja lõikama hakkama. Pool meie sügisesest umbrohust on erinevad puuvõsud.
Sügiseme ime on ka siidpööriste õitsemine. Kõrgeim, amuuri siidpööris pole mere ääres kunagi õitsenud, aga hiinlased jõuavad mõnel aastal õitsemiseni. Sel aastal päris uhkelt.





12. september 2016

Nädalavahetuse raport

Kui üle Eesti käis suur taimeralli Pärnu Taimelaada ja Võhma Juurika näol, siis meie ei saanud terve nädalavahetuse oma kodukoha piiridest väljagi. Lepatriinud tegid ära üüratu töö, veel nädal tagasi seisis selle koha peal nelja meetri kõrgune võsavirn ja veel laupäeva hommikul põlvini ulatuv risuväli, mis koosnes okstest ja lehtedest.

Tulejumalat sai kogu päev toidetud, mina suurt midagi teha ei saanud, kõht valutas, aga vähemalt tegin tööinimestele süüa ja nokitsesin väiksemate ja kergemate asjadega nagu näiteks pojengide pealsete lõikamine, müügiplatsi korraldamine jne. ning pühapäeval vedasime Lepatriinuga multši ka parklaserva hekki, mis seal liivases mullas kuidagi suuremaks kasvada ei taha.
Tubli Lepatriinuisand tegi korda ka murutraktori, on uskumatult suur asi, et keegi omadest tehnikat jagab, sest mina ei jaga sellest mukitki ja pühapäeva õhtul niitsin mitu tundi, kõike niidetud ei jõudnud, sest jahedaks ja niiskeks hakkas minema. Niitmise aeg on praegu üürike, rohi on pea kella kaheni päeval kastemärg ja kusagil kuuest-seitsmest hakkab taas kasteseks kiskuma. Rohi ja eelkõige muidugi umbrohi kasvavad kosmilise kiirusega ja sügist ei aimu veel eriti kusagilt, ainult kased hakkavad kuidagi hõredaks jääma.







Lepatriinu aga tegi ka vapsikutõrjet. Muidu poleks nende suurte ja päris rahulike põrisejate vastu ju midagi, aga nad tegid pesa puitkarkassseina sisse ja viimastel nädalatel läks asi päris kurjaks, lõuna pool ei saanud õhtusel ajal enam ei ust ega aknaid avada ja kui ma ühel hilisõhtul Mihklit õue pannes ühe vapsikuga piki otsmikku sain, ehmatusest käpuli komistasin ja põlve ära lõhkusin, sai mul kõrini. Tellisin www.kt.ee herilaste ja vapsikute tõrjegeeli, Lepatriinu söötis selle vapsikutele sisse ja ühe päevaga oli rahu majas.

8. september 2016

Pisiprojekt sõnajalgadega

September on mõnus. Ilmad on olnud nii ilusad, et isegi palgatööd kannatab päeval terrassilaua taga teha. Sirutuspauside ajal mõni kiuslik naat või võilill välja sikutada. Midagi lõigata või sättida. Taimemüügis on september kordades vaiksem kui eelmisel aastal, aga ma pole sellest üldse masenduses, sest palgatöö toob leiva lauale, lõpuks ometi on aega ka oma aias ringi vaadata ja mõtteid mõlgutada ja palju seda kaela jäävat kaupa ka ei ole. Selliseid kuid nagu mai ja juuni, kus ma peale tööpäeva lõppu aina pakkisin ja pakkisin, kuni ümber kukkusin, taga ei igatse.
Tänu rahulikumale perioodile sai eile ühe õhtuga valmis üks pisiprojekt, mis tegelikult oli plaanis juba M eluajal, aga järgnenud segasel perioodil jäi ja jäi tolknema. "Enne" pildid jäid mul nagu tavaliselt tegemata, aga sellel teise korruse aknast tehtud pildil tuleb multši asemele lihtsalt muru kujutada.
Tagumise valge sireli ja valgeõielise kibuvitsa olevat vanavanaema istutanud maja valmimise ajal 1936.aastal Kuningosmunda sai siia istutatud vist juba viis aastat tagasi ja hakkab täiskasvanuks saama.
Kaks mehhiko naistesõnajalga istutasin hostadepoolsesse otsa juba paar nädalat tagasi. Eile eemaldasin mätta, kiskusin välja niipalju naadirisoome kui sain, ja istutasin juurde hariliku pärljala, kivi-imari, jaapani naistesõnajalad Ursula's Red, Silver Falls ja Burgundie Lace. Rohkem sõnajalgu kahjuks Aavikuemanda valikus enam alles ei olnud :) ja ega eesmärk polegi hakata sõnajalgu koguma, vaid üks korratu nurk korda saada.
Esiserv on tehtud metalläärisega, mis hetkel jäi meelega maasse vajutamata. Multši all mingit kattematerjali pole, aga kuna tänu võsalangetamisele ja kohaliku omavalitsuse programmist rahastatud uhkele oksapurustajale on meil tasuta multši nüüd nii palju kui vaja, siis seda sai pandud ohtralt. Kuna muu majaesine on vormistatud kergkruusaga, siis pole välistatud, et millalgi asendan multši ka selles ribas kergkruusaga. Ning kuna pole ka kindel, et veel mõni sõnajalg silma hakkab, võib juhtuda, et see riba venib ka natuke laiemaks.

Teisel pool muruplatsi särab Ritausma oma hilissuvises õitsemises.
Varsti tuleb tuppa kolida ka toalilled. Kallale on roosipeenras suvitamine ikka hullult meeldinud ja ma pean ta enne tuppatoomist vist ikkagi ümber istutama. Juhul, kui ma mõne suurema poti leian.
Õhtud on juba siiski niisked ja jahedad ning ajavad tuppa. Aga see on ka mõnus.

6. september 2016

Saagu valgus!

Anno Domini 2016 6.septembril kell 17:54 pani hiiglaslik puiduhakkur käigu sisse ja kadus käänaku taha. Selle aasta suurprojekt "Saagu valgus!" sai lõpuks valmis.
Tagamaid uurides peab minema üsna kaugele, aega peale Teist Maailmasõda. Kui siis maad riigistati, kolhoosistati või midaiganes, jäeti meie perele maja ümber 1400 ruutmeetrit. Kuna aga kogu riigile ahnitsetud maa oli igasuguseks põllumajanduseks täiesti kõlbmatu, hakkas see praktiliselt juba sellest ajast saadik võssa kasvama.
Kui me 1997.aastal siin vana elamist vaikselt taastama hakkasime, oli praktiliselt igal pool võsa majani ja selle aastani olime oma jõududega puhtaks saanud ja hooldada jõudnud ehk 1,5 hektarit 3,6-st. Ümber krundi seisis aga endiselt mustav võpsik, kus õieti ühtki suurt puud ei kasvanud, sest nii tihedas padrikus ei suuda olelusvõitluses ükski puu suureks kasvada. Olid küll kümnemeetrised, aga käsivarrejämedused, lisaks hulgaliselt tormimurdu, juba kõdunenud tüvesid ja kände ja midaiganes. Tänu padrikule oli meil ka väga pime, sel aastal spetsiaalselt jälgisin, novembri algusest kuni veebruari lõpuni ei jõudnud õuele ainsatki päikesekiirt ka siis, kui päike päev läbi paistis, võsa varjas kogu valguse.
Mingeid võsalangetajaid minu sissetulek palgata ei kannatanud ja neid kordi, kui ma seda musta müüri silmitsedes soovisin, et see lihtsalt õhku haihtuks, oli kindlasti kümneid, kui mitte sadu.
Aga olge oma soovidega ettevaatlikud, sest kui ikka kogu hingest soovida, on soovidel kombeks täide minna. Oli vist aprillikuine vallaleht, kust leidsin kuulutuse, et firma ostab hea hinnaga kasvavat võsa. Mis mõttes...siiani on raha ainult peale küsitud ja mitte vähe...kõlas kangesti kahtlaselt, sest metsanduses pidi kuuldavasti palju sulindust olema, aga ma ikkagi helistasin.
Mai keskel käis töödejuhataja asju üle vaatama, minu küsimusteks olid eelkõige, kes tegemist on metsandusharidusega inimestega ja kui kõrged jäävad kännud, sain rahuldava vastuse. Kuna aga metsaalune oli tollal veel vett täis, leppisime kokku, et tulevad siis kui tulevad.
8.juulil löödi siis esimest korda kopp puusse. Just nimelt kopp, sest tänapäeval lõikab puid ekskavaator giljotiiniga. Poiss tegi korralikku tööd ja kännud jäid minimaalsed, välja arvatud need, kust vanad puud murdunud olid, suuri puid selle riistapuuga langetada ei annagi.
Nädala pärast ilmus teine traktor, kes hakkas võsa kokku vedama. Mõned koormad veeti enne aiapäeva ka välja, aga üle poole jäi veel vedelema. Esimene vaatepilt oli muidugi kaunis kohutav, igal pool vedeles mingit risu, hiiglaslikud traktorijäljed igal pool, paaris kohas olid meie pehmes mudakohas suured masinad sisse vajunud ja üksteist välja sikutanud, nii et paras sõjatander.
Vahepeal jäi asi päris seisma ja polnud kellestki kippu ega kõppu, põhjuseks mõned sündmused, mis ei puutu meisse. Esmaspäeval aga helistati, et tulevad ja krõmpsutavad viimase võsa ära ning veavad välja.Sellised masinad siis...olin ka imestunud, et hakkepuitu rekkaga veetakse, kuidas see välja saadakse, aga haagise põhjas pidi olema konveier, mis pudi elektrijaamas välja lükkab.
Vahepeal meelitasin hakkurijuhi tassi kohvi eest väikest haltuurat tegema, paar kivi oli vaja teise kohta tõsta...poiss küsis esialgu lähimaid rändrahne silmitsedes, et kui suur kivi, aga kui selgus, et tegemist vaid paarisajakilose paelahmakaga, oli see minutite küsimus. Ja siis tegime koos kännukunsti, mina näitasin kuhu ja mida ja tema pani oma raudkäpaga paika, tulemuseks täitsa minu maitse järgi toorik, mida edasi arendada.



Aias ilmusid välja imekaunid nelja meetri kõrgused kivised nõlvad, mille kõrgusest mul aimugi ei olnud. Krundile tekkis mõnesse kohta õhtupäikest, mida meil varem iialgi ei olnud. Üldine valgusrežiim väga palju ei muutunud, sest kõik suured lehtpuud jäid alles, aga talvel peaks valgust küll rohkem olema. Ja mis imeilus roheline pinnakattetaim, naat, ikka naat.


 Sellel pildil on hästi näha, kuhumaani me enne niita saime ja kust võpsik algas, helerohelise ala piir. Võsa on maha võetud krundi piirini, naaber tahtis teiselt poolt vastu tulla, aga vahepeal oli kahjuks liiga pehme. Siiski hakkas valgus läbi paistma.


Küsimusele, mida ma vabastatud alaga teen, mul paraku vastust ei ole, tuleks juurida ja tasandada, et seal üldse midagi teha saaks, paraku on meie hooldusvõime ammendatud ja ilmselt on kümne-viieteistkümne aasta pärast võsalõikajatel jälle siiakanti asja...aga vähemalt praegu on valgust ja õhku ja ma olen tulemuse üle väga rõõmus.

31. august 2016

Asjade teine elu

Vanade asjade suhtes on mul kahetine suhtumine. Kui asi on kulunud, räpane, katki ja teda ei ole võimalik parandada, on selle asja koht prügis. Ei meeldi ka kunstlikult vanandatud asjad, kui lugesin hiljuti ühest tehnoloogiast, millega sai anda puidule vana ja võidunud ilme, ajas see mind pigem iiveldama. Roostes asjad kannatan ma välja muuseumis ja ehk ka aias, aga kindlasti mitte toas. Aga kui vana ja väärikast materjalist asja on võimalik puhastada ja parandada, siis ikkagi üritan seda teha.

Elutoa täisvillase vaiba ostsin 2004.aastal ja kuna oli tegemist kaunis kalli ja korraliku vaibaga, pole tosin aastat kasutamist inimeste, koerte ja kasside poolt sellele eriti kulumismärke tekitanud. Puhastatud on tolmuimejaga, aegajalt ka klopitud ja käinud ka keemilises puhastuses, aga mitte viimased paar aastat, sest ma ei jaksa ega tohi nii rasket vaipa üles vinnata (ja tohtrite arvates ei tohiks ma üldse üle kahe kilo tõsta, aga sellest ma aru ei saa, mismoodi niimoodi üldse elada saaks, rääkimata aias millegi tegemisest). Seega oli vaip must ja midagi tuli ette võtta.
Suvehakul Hatu mõisas käies imetlesin sealseid uhkeid vaipu (mis olevat kõik teise ringi vaibad) vanal väärikal parketil ja kuidagi tuli juttu vaipade korrashoiust. Kuna Hatu mõisaproual pole ei teenijaid ega teenijatetiiba, jagas ta lahkelt oma vaibapesukogemusi survepesuriga ja pühapäeval otsustasingi järele proovida. Soovitatud villa- ja siidipesuvahendit mul kodus ei olnud, kasutasin Froschi värvilise pesu pesemise geeli, mis muidu kasutult seisis, ökovahend küll, aga minu jaoks liiga tugeva lõhnaga. Toimis päris hästi. Kõigepealt lahustasin geeli vees, mökerdasin terve vaiba kokku, lasksin pooltunnikese seista ja siis läks käiku survepesur. Oh seda silmaga nähtamatu muda hulka küll, mis sellest vaibast välja voolama hakkas. Poole pesu pealt taipasin vaiba alla panna plastkastid, et vajalikke kallakuid tekitada ja õhk läbi käiks, kui uuesti pesema peaks, panen kastid juba enne pesu alla. Kolmekesi Lepatriinudega vinnasime lõpuks vaiba kloppimispuule kuivama, seal sai ta veel kaks päeva vihmaloputust, aga täna ehk kuivab lõpuks ära.
Arvestades kulunud aja, elektri ja vee hulka, see aasta ökotegu just ei olnud, aga seegi suur asi, et ma seda vaipa kuskile sõidutama ei pidanud.
Kerge kolmekohalise nahkdiivani ostsin kunagi üheksakümnendatel Soomest ja see oli juba siis kasutatud. Leidis lõpuks koha sauna eesruumis, aga aeg, koerad ja kassid tegid patjadega oma töö ja need läksid juba paar aastat tagasi kõige kaduva teed. Tammepuust raami ma siiski küttepuudeks teha ei raatsinud, ässitasin meie superehitajat Lepatriinut, et teeme sellest õuediivani. Pinke pole ühes suures aias iialgi liiga palju. Pühapäeval nokitseski Lepatriinu pool päeva ja diivan läks välisteenistusse, nagu autor ise kommenteeris.
Uus suvi on ka aias, sest pargiroosid alustavad uut õitsemist. Arvutitööde vahele sai ilusat ilma ära kasutatud, sest rohimine ei sega mõtlemist ja arvuti taha tuli istuda vaid selleks, et valmismõeldud mõtted kirja panna.
Õhtul aga käis meil ootamatu külaline. Naabreid polnud kodus ja meile saabus külla end ketist kuidagi vabastada suutnud ja üle kahemeetrise aia hüpanud Mihkli issi. Panin talle tagavarakaelarihma kaela ja meelitasin kogu kamba tuppa, sest peale Ally surmasaamist on mul isegi talumatu mõelda, et mõni koer võib kogemata maanteele joosta. Algul pelgasin küll, et kaks isast ühes ruumis, aga tegelikult said nad kolmekesi paar tundi päris kenasti hakkama. Pildid jäid kehvad, sest kord polnud paigal üks, siis teine ja siis kolmas.


27. august 2016

Viskame kildu ja pistame puuri

Muru õnnestus enamjaolt juba kolmapäeval ära niita, õnneks oli kuiv ja ootamatult neljapäeval sissetulev grupp heaks stimulaatoriks. Umbrohuga tegelemiseks polnud aega, aga enamikku gruppe ei huvitagi peenrad ja taimed mitte kõige vähemalgi määral, nad tahavad ainult ilusates kohtades käia. Tavaliseks on kujunenud marsruut näiteks Keila-Joa loss, Laulasmaa, Aaviku aed ja Pakri tuletorn.
Lepatriinu suutis neli päeva kuuri koristada. Ma ei julge sinna enam sissegi minna, sest ilmselt on ka kõik kruvid pikkuse järgi ära sorteeritud ja mina teen seal nagunii ainult pahandust, ajan taimede pakkimisel näiteks mulda maha. Aga väga puhas ja korras on. Enamik kadunud asju tuli ka välja. Vahepeal on küll tunne, et hoonetel on iseloom ja tuleb meelde nõia maja Deborah Harknessi romaanis "Nõidade avastus" kus ühel majal oli kombeks asju peita ja siis neid oma suva järgi uuesti kätte anda. No mul on tunne, et see nõiamaja ja meie maja on omavahel kaugelt sugulased, ka meil kaovad osa asju mingiks ajaks jäljetult ära ja siis ilmuvad välja kõige ootamatumatest kohtadest. Muuseumi seina jaoks mõeldud värvi purk, mida me Lepatriinuga mõlemad mitu päeva taga otsisime, osutus näiteks keset kuuri lauda seisvaks. Jne.
Neljapäeval ainult kimasin. Hommikul esimese asjana kuuri taimepakke pakkima, siis kimasin autoga Keilasse, sealt bussiga Tallinna kolleegi ametivahetuspeole, bussiga tagasi, autoga poodi, kus avastasin, et olen pangakaardi koju jätnud, õnneks oli natuke sularaha. Siis koju, siis omakülamehe juurde värsket lesta ostma (tagasiteel pidin äärepeal kraavi sõitma, sest esiistme ette maha pandud lestakott kukkus perutama...). Ja siis pangakaart kaasa ja uuesti Keilasse, sest sügisväetist on potitaimedele vaja. Õhtuks olin sellest kimamisest nii kutu, et suutsin vaid paar ülast ja vesikanepit maha istutada ja kaks kilo muruseemet laiali loopida. Täpselt õigel ajal, sest öö läbi sadas vihma ja ehk jõudis ka midagi sinna suurte puude alla, mida ma kangekaelselt rohelisemaks üritan muuta.
Natuke ka muruseemnete siseelust. Seda ma tean juba aastaid, et nii nagu toidu puhul, tuleb ka väetisepakk enne ostmist teistpidi keerata ja koostis läbi lugeda, sest reeglina on kõik need uhkete ilupiltidega pakid sama sisuga. Et sama toimub ka muruseemnega, oli uudis, sest tegelikult ma pole eriti palju muruseemet ostnud, meie muru on on looduslik. Võtsin riiulilt Eesti Murude varjumuru paki, mis oli ikka üsna kallis, üle kaheksa euro kilo ja võrdluseks riiuli teisest otsast Baltic Agro Koduaiamuru ja oh kui armas, mõlema paki koostis oli sajaprotsendiliselt sama, lihtsalt koduaiamuru oli kaks korda odavam.
Reedene päev õnnestus ka minul palgatöövabaks teha. Lepatriinu ehitas mulle neljapäeval puuri. Olin vist juba paar aastat vingunud, et mul pole kasvuhoone juures ruumi, kuna koera tross ulatub liiga kaugele. Selle asemel, et koer teise kohta kolida, tehti mulle ja taimedele puur :). Seda puuri ma siis hommikul kohendasin ja koristasin, viimaks ometi on ruumi ka sellistele taimedele, mis mingil põhjusel toibutamist vajavad ja müügiplatsile ei kõlba.
Teised puurid tõin paar nädalat tagasi Lääne-Ristist. Vabandan siinkohal Triinu ees, kelle majast ma ilma isegi helistamata mööda sõitsin, aga tulin Haapsalust nõupidamiselt, oli kiire ja olin koos kolleegidega ning lisaks kallas ka korralikult vihma. Ma ei ole oma aias siiamaani ühtegi puud võrku ega puuri toppinud, sest närimiskahjustusi ma tean selle kümne aasta jooksul, kui ma ise puid istutanud olen, täpselt kolme ja needki aastatetagused. Kuna minu jaoks on aias olulised pigem suured plaanid ja vaated, taimed teisejärgulised, siis mind need koledad võrgud taimede ümber häirivad nii palju, et ma ostan pigem uue taime, kui et seda võrku kuskile panen. Nagu öeldud, pole eriti põhjust ka olnud, rohusööjatel on läheduses mahlakat võsa küll ja see maitseb kindlasti paremini ja kodusemalt kui minu veidrad võõramaa taimed.
Puure on meil vaja kaitseks hirmsa eluka eest nimega inimene, ma ise kaasa arvatud, sest kes tont enam kevadel mäletab, millise kivi juurde midagi istutatud sai, kevadel kipub esimene suurem niitmine alati hiljaks jääma ja põõsa- ja puuhakatised ei paista heina seest välja. Selleks otstarbeks on Lääne.Risti tehase linnupuuride nimelised lilletoed tähistamiseks parimad, sest on 140 cm kõrged ja paistavad igal juhul silma. Hind on ka odav, miinuseks mahulisus, isegi minu autosse, mis passi järgi peaks olema seitsmeistmeline ja millest on viie liigse istme eemaldamise tagajärjel minikaubik saanud, mahub neid vaid kümmekond.
Reede pärastlõunases leitsakus hakkasime killustikku vedama. Lepatriinu remontis maja läänekülje teed, pani mõned eiteakustilmunud plaadid juurde ja vedas täitekildu, see on looduslikult üks väga savine ja ligane koht, aga kuna ühendab maja töötsoonidega, on väga oluline, et siit peab olema võimalik kasvõi toasussidega läbi lipata. Plaadipanemine tuli tal väga hästi välja, aga nagu ta ka ise hiljem tunnistas, pole see kõnniteekivi paigaldamine mitte naisterahva töö, ikka räigelt raske. Mihkel on teeserva juba kraapida üritanud, sest on ilmselt kindlalt veendunud, et Lepatriinu peitis sinna mõne kobedama kondi, miks ta muidu seda nii hoolega kattis ja mattis :)
Mina vedasin majaesise tee või kuivoja peale neliteist käsikärutäit killustikku, sest seal oli killustikku liiga vähe ja kohati paistis aluskate läbi. Kus aga kate paistab, seal on meil kohe sammal, seened ja sambla sõbrad ja sugulased. Pool jäi veel teha, aga rohkemaga polnud randmed nõus. Kui kellelgi tekib küsimus, miks me käsikärudega veame, kui traktor olemas, siis paraku on tänu majaümbruse kivimürakatele meil mõnes kohas nii kitsas, et traktor ei mahu lihtsalt läbi. Kivimürakad aga on nendes kohtades viimasest jääajast saadik, nii et süüdistada pole kedagi. Lisaks on kõige raskem osa killustiku ja kruusa vedamisel mitte selle mõnekümne meetri käruga läbimine, vaid hunnikust kärusse kühveldamine.
Päeva lõpuks saabus õuele terve varandus, R saabus töölt, valge laev laeni pappkaste täis, mis muidu nende ettevõttes oleks vanapaberiks läinud. Tükiks ajaks mure murtud, kaste nüüd väga pikka aega ostma ei pea ja see on korralik kokkuhoid, sest üks pappkast maksab euro ringis.
Õhtu oli nii imeliselt soe, et pärast sauna oleks täiesti võimalik olnud terrassil olla, paraku on meile ilmunud kutsumata majanaabrid. Vapsikud on Lepatriinude toa seina sisse endale pesa ehitanud ja kui muidu on nad suhteliselt rahumeelsed, ajas pimeduse saabudes terrassisoojendaja sisse lülitamine neid ilmselgelt närvi. Esimesed külalised kannatasime välja, aga kui ümber peade hakkas juba kümmekond karvast dirižaablit põrisema, ütles närv üles ja tuli tuppa kolida.
Täna on plaanis rahulikumalt võtta. Timolt saadud 230 tulbisibulat ootab maha istutamist, aga seda saab tasakesi ja mõnuga teha. Sada sibulat 'American Dream', sada 'Ĺingerie' ja emotsiooniostuna 30 'Danceline' sibulat, millele mul veel kohta pole välja mõeldud. Paari nädala pärast peaks saabuma ka Hollandi ühistellimuse tulbid, sada 'Banja Luka' ja sada 'Óllioules'. Sest lõpuks on mulle kohale jõudnud, et suures aias peab ühte sorti palju olema, muidu läheb pilt liiga kirjuks ja närviliseks.
Kliima suhtes kulgeme endiselt sisemaaga teises ajavööndis, osa flokse alles hakkab õitsema, kobarpead avasid esimesed õied ja hortensiad hakkavad tasapisi roosakamaks minema.


Ja õhtul on muinastulede öö.