Ninad maas ja näpud mullas

Tänasest võib vist aiahooaja ametlikult avatuks kuulutada. Hommikul oli vinge tuul ja välja eriti ei kiskunud, poleks aega olnud ka, töö vajas tegemist. Aga pärast lõunat muutus tuul tiba vaiksemaks ja enam toas püsida ei suutnud. Koristasin ära neli kärutäit püsikupealseid ja ega rohkem poleks tohtinud ka, randmed ja selg hakkasid tunda andma, ja õnneks on vanainimene nii targaks saanud, et peale kuude kaupa diivanil ja laua taga istumist ei tohi end kohe rihmaks tõmmata.
Hommikul olid sinililledest ainult nupud, aga pärastlõunal hakati juba nägu ka näitama.

Võrkiiristest paistab kõige varajasem olema eelmisel aastal hangitud Alida. Kui teised sordid alles poevad maast välja, siis tema juba õitseb.

Võrkiirised on üldiselt väga hästi paljunenud ja neid tuleb peale õitsemist harvendama hakata. Mis on hea, sest ma tahaksingi, et neid varakevadisi õitsejaid väga palju oleks, saab teistesse peenardesse ka panna. 

Mõnikord on lumikellukesed kuusest kõrgemad :), paremal siis kääbik "Hiiumaa"

Mul pole suurte samblavaipade vastu aias midagi, paraku on samblaga kattuma hakanud ka peenrad ja see enam nii armas ei ole

Siidpöörised on veel kevadelgi nii ilusad, et lausa ei raatsi kääridega kallale minna. Nagunii läheb aega ka, kuni ma sinna aiaotsa jõuan, kõigepealt tahaks majaümbruse vaikselt korda saada, seda näen ma kõige rohkem. 

Tiigid ja metsaalune on alles jääs, selline lodukoht ümbritseb meil kogu küngast. Arheoloogid arvasid, et ilmselt on see muistsetel aegadel oja olnud, mis maapinna tõustes enam ojana ei toimi. Üks põhjustest, miks meil nii palju sääski on.

Kui päikest jagub, tulevad kohe ka puškiiniad.

Üleval künka otsas pole lumest juba ammu märkigi. 

Üks suur kevadtöö, rooside lõikamine, jääb sel aastal ära, sest roosid, kuigi katmata ja muldamata, on praktiliselt igasuguste kahjustusteta. Roniroose mul eriti ei ole, sest mul lihtsalt pole jaksu sügiseti nende painutamisega jännata, seda parem on meel selle üle, et Alchemyst ja Veilchenblau on kuni viimaste tippudeni rohelised ja need tipud ulatuvad mulle üle pea, tuleb uhke õitsemine. Peab vist varakult minema metsa sarapuutüvesid tooma, sest kui Alchemyst õitsema hakkab, ei pea seda pirakat roosi kinni ükski poest toodud tugi, proovitud.
Horteses käisin ka sel nädalal, kuna minust vahepeal poodlejat ei olnud, olid sünnipäevaks saadud kinkekaardid laiaks löömata. Toataimede letis olid müügil paar väga ägedat raunjala sorti, ostsin küll ainult ühe, Hercules, pilt ei tulnud väga hea, aga leherootsud on täiesti purpurpunased. 15-eurone tükihind pani koonerdama

, aga Osaka jäi ikka kripeldama ja vist ostan ikka järgmisel nädalal, kui kontorisse lähen, ära...
Ühesõnaga, kui laulusõnu tsiteerida, siis ilus oli olla, sest kole oli möödas. Kui nüüd Selverii toidukuller mu mineraalvee ja muu nänniga ka kohale jõuaks, võiks tänaseks jalad seinale lüüa.