Jaanuaripäike

Kogu selle aja, mis ma maal elanud olen, olen ma talvist päikest varem näinud ainult puulatvades, õuele ei jõudnud ükski päikesekiir novembri algusest kuni veebruari lõpuni. Nüüd, pärast võsa mahavõtmist on ta lõpuks õuele ja akendesse jõudnud, talvine päike. 

Päikeseline päev oli juba eile, aga siis ma peale puudetoomise välja ei jõudnudki, sest kasutasin üle tüki aja aknasse jõudvat loomulikku valgust koristamieks, mis kunstvalguses mul alati poolikuks kipub jääma, no lihtsalt ei näe mõnesse kohta. Teada ju on, et tolmu tekitab päike :)
Õhtul tegime sõpradega sauna ja hommikul oli mõnusalt lõõgastunud tunne. Patt oleks olnud nii ilusa ilmaga diivanile konutama jääda, ajasin end jalule ja tegin ühe aiatiiru. Piltide kvaliteet on nagu on, kaasas oli ainult fotokas ja valgus oli suurepärane küll päikese nautimiseks, aga mitte pildistamiseks.
Tiibeti priinulatel on lahedad seemnetutid ja see punane viht seal taga on kämmalvaher Orange Dream.

Traktorite jäetud songermaad on küll täiesti õudne vaadata, selle kordasaamiseks oleks armeed vaja, isegi talgutest ei piisa. Aga nohh, suvel kasvab sinna naat peale, siis pole näha :)

Kännuhunnik ootab oma aega. Ideid on juba rohkesti, aga tervis vajab veel kosutamist ja minu jaoks on õues tegutsemiseks praegu ka liiga külm. Sel aastal tahakski pühenduda muudele asjadele, mitte taimedele, mida enam nagunii kuhugi toppida ei ole, kui just midagi välja ei lähe.

Vulkaantagust võib tingimisi ka kivilaks nimetada ja see näeb päris suvine välja.

Hortensiate dekoratiivsed õietutid.

Pojengide ja päevaliiliate alas on talvel endisel varjuline ja seal on hoolimata mitmest plusskraadidega veel lundki, mis omakorda toob esile talviste kõrreliste kuldse sära.

Tiigjää veel ei sula ja ka maa on külmunud.

Igihaljad lehtpõõsad meie kliimas näevad talvel alati kuidagi harjumatud välja, läiklehine mahoonia. 

Suvist päikesetõusu ja -loojangut meie aias endiselt ei näe, ümbritsev mets jääb ette. Aga see-eest on talvine päikesetõus.

 ja eilne loojang.