7. veebruar 2015

Kuldse kutsika lahkumine

Kui ma seda endast välja ei kirjuta, siis ma vist ei suudagi nutmist lõpetada. Olen seda teinud eile lõunast saadik, vahepeal rahusti abiga natuke maganud ja nüüd nutan taas.
Veel eile hommikul oli elu ilus. Päike säras, lumi sillerdas. Lõuna paiku hakkasin kutsikatele uusi piirdeid tegema, algul tehtud kastist ronivad nad juba üle.
Ally ja Malati mängisid õues ja sekeldasid jalus, kuna Malati kutsikate tõttu majast kaugele ei lähe, ei osanud ma midagi muretseda.
Seda hetke, millal nad silmist kadusid, ma isegi ei märganud. Malati ilmus varsti välja, aga Allyt polnud kusagil. Hakkasin muretsema ja hakkasin jälgi vaatama, hommikul oli sadanud värsket lund ja jäljed selged.
Kui põõsaste vahelt maantee paistma hakkas, nägin juba selle pervel kuldset kasukat lamamas ja sellest hetkest on pilt katkendlik. Algul arvasin, et ta on lihtsalt teadvusetu, aga kui verist koonu ja sellest voolanud verd nägin, südamelööke ei tundnud, sain aru, et siin on kõik, päästa pole enam midagi.
Võtsin ta sülle ja hakkasin kodu poole astuma, aga kümnekonna meetri pärast sain aru, et ei suuda teda koduni süles tassida. Helistasin naabrinaisele, keda teadsin kodus olevat. D tuli käru ja linaga, mässisime kutsika linasse ja panime käruga kuuri alla. Seal lamab ta veel praegugi. Naabrimees pakkus küll juba õhtul, et tuleb ja matame trakotritulede valgel, aga ma ei suutnud. See koer oli enamat väärt, et teda kuskil pimedas käsikaudu matta. Teeme seda täna.
Ma olen talle lõputult tänulik selle kuue ilusa kuu eest, mis ta mu ellu tõi. Aga pisarad voolavad sellegipoolest ja mul on lõputultlõputult kahju, et selle loomakese elu nii lühikeseks jäi. Kutsika surm on nagu lapse surm, tundub nii ebaõiglane. Ja Ally oli mulle palju enam kui lihtsalt koer, meie vahel oli esimesest pilgust eriline hingeside.
Šamaanist lapsepõlvesõber ütles, et lase tal minna, ära hoia teda kinni. Lasengi, aga selle olen ka viimasel ajal selgeks saanud, et lein tuleb välja elada ja nii muret kui rõõmu tuleb sõpradega jagada, mure väheneb ja rõõm suureneb sellest.
Mul on nii meeletult valus, et see valu on lausa füüsiline.
Veider on see, et alati leidub inimesi, kes hakkavad targutama, mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Süüdistasin esimese hooga isegi ennast, et koerad silmist lasin. Samas on meil siin minu lapsepõlvest saadik (ja varemgi) koerad olnud ja auto alla aetud on neist üks, just nimelt aetud meelega, käisin tollal ka jälgi kontrollimas, teepervel jooksvale koerale oli veokas meelega otsa keeranud. Sellest on nelikümmend aastat möödas.  Ka praegusel juhul on juhtunu imelik, sest Ally kartis autosid ja hoidis neist eemale, ma ei taha uskuda, et ta auto ees teele jooksis...
Aga kõigel sellel pole mõtet. See ei ärata teda enam ellu.
Pilte ei pane, sest ei suuda ise neid praegu vaadata.
Lohutuseks on teised koerad, iga päevaga asjalikumaks muutuvad kutsikad ja sõprade head sõnad.

21 kommentaari:

  1. Kuigi yks tee katkes ja sellel lippaja lahkus, jäävad ilusad pildid. Kuskil kirjutasin, et tasub olla tänulik koosveedetud aja eest. See pole sugugi "ebaviisakam" valusast ja verdtarretavast leinast, aga teeb meele kergeks ja aitab edasi elada. Hele päike jne.
    Maal elavad igal pool loomad ja inimesed. Nõme nõudmine, et autojuhid on kunnid ja teised peavad kraavipõhjas kõmpima, ja koerad olgu yldse ainult meetrpikkuse keti otsas kuuri taga. Ka sellele, kes jalgrattaga sõitva lapse v poekotiga vanaema tuima näoga alla ajavad, leitakse 10 õigustust. Meie kandis, arvata, et mujalgi, elab palju selliseid, olukorra taustaks ja põhiaineks on pikaajalised joomistraditsioonid. Normaalne inimene hoolib kaasliiklejatest, isegi koertest ja jänkudest. Maainimesena leian, et valesti tegi ainult lollakas rallitaja.
    Ehk see, kes minema pidi, pöördub tagasi.
    Hea on, et sa pole yksi. Sõbrad, loomad ja töö viivad mõtteid ja elu edasi.

    VastaKustuta
  2. Oh jumal kui õudne! Üks mure teise otsa. Mul on südamest kahju!

    VastaKustuta
  3. Ilusat und Allyle ja ehk kohtub ta seal minu Darbo, Pätu ja Leoniga ja et neil oleks seal koos lôbus. Mäletan, et kui meil Darbo oli kahene ja Pätu kutsikas, siis Darbo käis kahel korral külas kutsika sabas, Malati ja Allyga vôis sama lugu juhtuda

    VastaKustuta
  4. Mul on ka nii lõpmata kahju. Mu vennal jäi kauka kutsikas nende enda silme all auto alla, sai raskeid vigastusi ja päästa polnud võimalik. Nad tegid matused, kus Ants Nuut mängis trompetit lumises metsas koera kalmul. Nad võtsid küll hiljem uue koera, aga see pole see...
    Mina olen lasknud magama panna 1 koera ja 1 kassi, mis on ka olnud nii lõpmata kurb.

    VastaKustuta
  5. Ally hing on nüüd kutsikate taevas ja keha magab iidsete pärnade all Salla kõrval. Aitäh naabrimehele, kes aitas nii kaevamise kui sõbrakalliga. Aga maja on ilma kullakerata nii tühi ja kõle ja pisarad ei taha lõppeda...

    VastaKustuta
  6. Mul on nii kahju seda lugeda :(
    Sügav kaastunne!

    VastaKustuta
  7. Iga lahkumine on raske, eriti veel siis kui see leiab aset ebaõiglaselt vara. Olen mõtetes Sinuga...

    VastaKustuta
  8. Jagan Su kurbust, head vikerkaaretagust und kutsikale.

    VastaKustuta
  9. Ega sellises olukorras ei oskagi hästi midagi öelda. Tunnen Sulle väga kaasa!

    VastaKustuta
  10. Panen täna su karvase sõbra mälestuseks küünla põlema :(

    VastaKustuta
  11. Küünal siingi. Mitu küünalt.
    Neile, kes lahkunud. Eile hukkus mu lapselapse lasteaiakaaslane. Sellised asjad jäävad painama, ei loe, et kauge ja võõras, aga ikka jäävad.
    Vastutustundetus, täiesti mõistmatu.
    6 kuud kutsika elu oli ilus elu, tänu sulle.
    Jagatud südamevalu ehk kergem kanda, seepärast minagi, kuigi koht pole see, kus peaks.
    Kuskil taevas on täheke nende teed valgustamas...

    VastaKustuta
  12. Kallis nimekaim, küünal põleb minugi laual ja silmad on pisaraist hämarad. Kurb on, väga kurb on kui lemmikud lähevad taevastele radadele, aga mina lohutan end sellega, et nad jäävad alatiseks saatma meie tegemisi siin maa peal...

    VastaKustuta
  13. kerget käppa Allyle seal teisel pool...mõnikord lähevad asjad nii väga valesti, et tundub, päike ei hakka enam kunagi paistma, ometi hakkab, tuleb vaid ära oodata

    VastaKustuta
  14. Kurb. Sõnu ei olegi, olen lihtsalt sinuga. Ja muidugi hetkel ei leevenda valu ehk teadmine, et ka see aeg möödub... Kahju et me kõik oleme sinust nii kaugel. Aga kalli ja pai, küll virtuaalselt...

    VastaKustuta
  15. Ääretult kurb lugu, pisarad lihtsalt jooksid... Selle blogi vahendusel tean, kui palju rõõmu ta Sulle pakkus. Mõtlen, et mis imelikud ajad või koht see Sul on, et üks kurbus ajab teist taga... Minu südamlik kaastunne! Kindlasti tulevad ajad, kui päike jälle rõõmsamalt paistma hakkab, seniks aga soovin vaprat vastupidamist.

    VastaKustuta
  16. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  17. Tunnen südamest kaasa! Meil juhtus analoogne lugu, mind aitas palju mu sõbranna ema, kes lohutas, et mõtle see oli ainult koer...
    Ma tean, et see kõlab julmalt, aga mind aitas.....muidu olin hullumas...Noortele entusiastidele ütlen alati, et jõle mõnus on neid võtta, jõle (sitt)halb on neid matta...
    Iga üks neist võtab kaasa killukese südamest....
    Sulle paremat,Johanna ema Kadre

    VastaKustuta
  18. Kallistan Sind kõvasti ja soovin Allyle ilusat kutsikaelu vikerkaaremaal. Ja tõesti, et päike ruttu taas särama lööks!

    VastaKustuta
  19. Elan blogi lugedes kaasa Sinu rõõmudele ja toimekusele.Seekord siis kurb tõdemus,et kuigi kaua ei lase elu meil rahulolevalt kulgeda.Kaastunne ja küünal aknal minugi poolt.

    VastaKustuta