Ups

Seda platsi hakkasin ma planeerima tegelikult juba eelmisel aastal. Õuel on kitsas, seesamune elektripost keset õue, suurte puude oksad jne. ja suurte autode ümberpööramine siin tupikus alaliselt probleemne olnud. Õigemini sõltunud sellest tihendist, mis rooli ja istme vahel istub. Olen kuulnud nii hädakisa kui vingumist ja kui lõpuks üks turismibuss elektriposti otsa tagurdas /mitte selle, mis nüüd pihta sai) investeerisingi juba mõnisada eurot uude keeramiskohta, pilt möödunud aasta septembris.

Oleks teadnud, mis edasi saama hakkab, oleks võinud muidugi selle raha investeerimata jätta, aga pole kahjuks selgeltnägija. Teada ju oli, et Tallinn-Paldiski maantee kapitaalremont jõuab uuel aastal meieni ja ähmane lootus sealt mingit teetäitematerjali saada ju oli, aga kas ja millise raha eest, sellele ei vastanud tollal keegi, kuigi me isegi püüdsime uurida. 

Tegelikkus osutus optimistlikumaks isegi kõige optimistlikumatest unistustest. Suured ehitusmasinad tegid endale pesa otse meie sisseõidutee kõrval. Naabrinaine lubas oma vaba hoone voolumõõtjast neile soojakusse voolu. Üles võetakse ja uuesti täidetakse kogu vana teetamm, kolmekordsete majade kõrgused killustikuhunnikud on juba kohal. Kuna see kogu ülevõetav materjal on vaja kuhugile ladustada ja mida lähemale, seda parem, ollakse seda lahkesti ladustama meie sissesõiduteele ja korralike teemasinatega ka hööveldama ja rullima ja mida iganes seal veel vaja teha on.

Tänaseks oli kokku lepitud auto remontiviimine, päeva jooksul. Väga hommikul ei tahtnud minna, päeva esimesel poolel liigub ühistransport hõredalt. Keskpäeva paiku olin just meie sissesõiduteelt välja sõitmas, kui nägin kätega vehkivat naabrinaist, mingid mehed seltsiks. Et näidaku ma nüüd kopajuhile ära, kui suurt platsi ma tahan. Kuna kiiret väga ei olnud, keerasingi otsa ringi ja näitasin. Küsisin veel, kas kännud oleks mõistlik välja võtta. Kopajuht arvas, et oleks tark tegu jah, täpsustas, kuhu panna. Sellest, et täna midagi toimuks, ponud üldse juttu.

Kui ma neli tundi hiljem vaikses kevadvihmas olin kolm kilomeetrit rongijaamast koju jalutanud, ootas mind ees selline vaatepilt. 

Pinnas kooritud, kännud välja juuritud, kopp ise tukkus teeotsas aedikus ja juht oli kadunud, isegi seda ei saanud küsida, mis talle töö eest maksma peaks...no ilmselt tuleb neid minust kõrgemaid kännujurakaid natuke ka liigutada, aga see kopp jääb siia veel paariks kuuks kindlasti.

Nüüd ei jää vist muud üle, kui hakata uurima, kuidas neid prints Charlesi peenraid tehakse ja mis seal kasvada võiks, kuigi sellist plaani kohe üleüldse polnud. Alla ka kändudele midagi ei saanud tänu ootamatusele, aga kuna seal on lahja liivamaa, kus eriti palju umbrohtu ei kasva, saame ehk hakkama. 

Põhiline on aga see, et me saame endale korraliku sissesõidutee ja meie talu ka parkla. 

Hollandist saabusid eile hommikul okasnumpsikud ja täna rändas suur osa neist juba Ida-Virumaa poole, andis seda rasket pakki hommikul pakkida, selg oli märg. Minu saak:

Chamaecyparis lawsoniana "Filip´s Golden Sprinklers" on Edwin Smiti enda aretus ja tõeliselt ilus, aga ka teistega olen rahul. Rahvusvaheline vedu läks kalliks, aga see on puude püstivedamise puhul paratamatus, maksta tuleb ruutmeetri eest, kahjuks. Lõpptulemus oli ikka odavam, kui näiteks Nurga Puukoolist Poola toodangut ostes. Viimane aeg on selle aasta taimetabel avada. Olen kutsikatega krundil hulkudes avastanud, et mul on ikka päris palju enda istutatud okkalisi,mis pärinevad perioodist minustaednikkueisaa ja mille kohta puudub mul igasugune logiraamat. Peaks vist mõne dendroloogi külla meelitama, äkki määrab mõne ära. 

Kutsikad kasvavad praegu eelkõige kõrgusesse, Mihkel paneb mulle lõdvalt juba käpad sülle. Side kutsikaga, keda oled vastsündinuna näinud, on kuidagi eriline. Õde Sissy tahaks ka väga minu koer olla, magab mu jalgade peal ja tahab sülle, aga talle ma loodan järgmisel nädalal siiski pere leida, neli koera oleks minu praeguse elu ja töö juures natuke liig. Emme Malati mängib mõnuga kutsikatega ja vahel käib hele titakisa taevani, aga viga pole veel keegi saanud. Lisaks on noor emme hakanud ise käituma nagu kahekuune, sööb tennisepalle, plastikpudeleid ja sandaale, nii et igav ei ole mul kohe üldse mitte :).