õnneks sain eile kõik rohitud enne, kui kallama hakkas. Ja kallas päris põhjalikult.
Tegin igahommikuse aiaringi ära, roosiperes on uus õitseja, Bonica on esimesed heleroosad õied päikese kätte sättinud. Ja esimesed õied on ka valge kibuvitsa leinavormil, mis olevat veel minu vanavanaema istutatud.
Suvelilledega on sel aastal kehvad lood. Olen tavaliselt üht-teist ise ette kasvatanud, aga sel aastal kukkus äsja K-Rautast 590 krooni eest ostetud minikasvuhoone taimekastide raskuse all kolinal kokku ja läks katki. Ma ei oska isegi arvata, milleks see hiina ime ette nähtud oli, kunstlillede jaoks? Aga kuna edaspidi pidid tõusmekastid läbi ajama ilma kileta, on kasv suhteliselt kehvakene olnud. Peiulilledest saab asja, rebasesabadest ja tubakalillest samuti, aga habenelgid näevad küll väga haledad välja. Petuuniad-surfiiniad amplitesse-kastidesse ostsin Luige laadalt, nende ettekasvatamisega pole ise mõtet juntida (proovitud, ainuke tulemus on mullane elutuba). Saialilled ja kressid paljunevad meie aias iseseisvalt ja selle vastu pole mul midagi. Osasid suvikuid kasvatangi nende mõju tõttu. Peiulill pidavat eemale peletama juureusse ja vähendama mulla kurnatust. Saialill ajavat ka juureussid minema, meelitavat juurde kasulikke putukaid ja lisama mulda huumust. Mungalill (kress) peletavat lehetäisid, sipelgaid, tigusid ja tõuke. Ja basiilik hoidvat sääsed eemale - kindel ei ole, sest puudub võrdlusmoment, kui palju sääski meil ilma terrassidel pottides kasvava basiilikuta oleks.
Otse peenrasse külvatud suvelilleseemnetest ka asja ei saanud, ilmselt oli kevad liiga kuiv.
Kui kümmekond uut roosisorti välja arvata, on püsikuid sel aastal juurde tulnud napilt. Mõned hostad basseini juurde ja ka mägisibulad ostsin uued, ilmsel oli eelmine koht vale ja niiskust liiga palju, selle sooja ja niiske talvega said nad igatahes otsa. Hostadele aga meeldib meie savine maa väga. Pildil olevad tegelased on kasvanud kolm aastat tagasi ehituspoest ostetud juurikatest.
No ja mõned liiliad sai ka vanadele kuningakroonidele seltsiks pandud. Osa ostsin ise, osa tulid Juhani Puukoolist koos pakiga kingituseks. Kingituseks tuli ka neli pakki gladioolisibulaid, millega olin lausa hädas. Need uhked ja aristokraatlikud kaunitarid meeldivad mulle väga, aga meil lihtsalt ei ole nende jaoks piisavalt tuulevaikset kohta ja nii palju kui ma proovinud olen, kasvavad varred ikka korgitserikujuliseks, toesta palju tahad. Torkasin sibulad naljaviluks kuuri seina äärde kasti, ninad on väljas, näis, mis edasi saab.
Ja lõpetuseks veel üks tegelane, keda ma eelmisel aastal õitsema ei saanudki, kuid kes sel aastal samuti esimeste hulgas on, pinnakatteroos Yellow Fairy:
Nende kasulike suvikutega on nii ja naa. Päris kindlasti ei tohiks saialilled kasvada liiliate ja tulpide lähedal, sest ta on viiruste vaheperemees, samas aitab tõesti tõrjuda igasugu mädanikke.
VastaKustutaMungalille aga armastavad hirmsasti kapsaussid. Kapsad on puhtad, aga kressid ise kubisevad ussidest.
Kirjutasid mulle oma pojengidest, mis on liiga sügavale istutatud. Kui vähegi võimalik, katsu siiski nende juurekaeltelt mulda vähemaks saada, selleks ei pea pojengi üles kaevama. Nende pungad peaksid olema mullapiirist veidi kõrgemal. Kui nad on Sul mulla all, siis varsti pojengid haigestuvad.